Tarapitha ei tähenda Taara Avita!

2 Replies to “Tarapitha ei tähenda Taara Avita!”

1. Kui lubad, siis kopeeriksin siia Antti mõtiskluse teemal “Muinasusund kui identiteet”. Oli nimelt selline loeng ülikoolis ja Heiki Valk luges.

   Milleks identiteet?

   Iga inimese jaoks paistab olevat oluline ennast kuidagi määratleda: leida oma koht siin maailmas, mõtestada selle kaudu oma tegevus ning mõneti ka Elu Mõte omaenese kontekstis. Seejuures on muidugi parem, kui see identiteet torkab millegi poolest silma, erineb teiste omadest. Ning eriti tore on veel siis, kui õnnestub ennast identifitseerida ülejäänuist (või vähemalt lähinaabreist) märgatavalt paremana.
   Kõige selle tulemusena tõuseb enesehinnang, mis eestlastel kipub sageli pigem kehvapoolseks, eriti viimasel ajal. Kõrgem enesehinnang aitab kahtlemata paremini elus edasi jõuda ja ka lihtsalt ellu jääda, sest globaliseeruv maailm kipub ikka soosima tugevamaid kultuure ja vähemelujõulisemaid välja suretama.
   Niisiis: meile (eestlastele) on vaja mingit omaenda ainulaadset identiteeti. Ja selleks pakub suurepäraseid võimalusi meie muinasusund.

   Meile omane

   Ehkki ma mõistagi ei pea ennast kuigi pädevaks geneetikas, võtan endale siiski voli oletada järgmist: meie (eestlaste) muistne mõttemaailm on meie geneetilisse koodi suurte punaste tähtedega sisse kirjutatud. Pisuke darvinistlik argumentatsioon sellele võiks kõlada umbes nii: igas kultuurikeskkonnas on kindlasti kergem ellu jääda ning uuele põlvele elu anda isikuil, kes on selle keskkonnaga paremini kohanenud, kes mõtlevad ja tunnevad samamoodi kui kõik teised ümberringi. Seetõttu: kui keegi on muinasusundist taganenud (näiteks läinud üle õigeusku või lihtsalt mõnda reeglit eiranud), samal ajal kui kõik ülejäänud ümberringi on oma usundile truuks jäänud, siis kindlasti on ta leidnud taunimist ning võõristamist, mistõttu tema elutee saab olema mõneti okkalisem.
   Seeläbi hoolitseb Darwin usundi ja vastava mõttelaadi säilimise eest läbi sajandite ja kindlasti leidub selle jälgi meie geenivaramus veel tänapäevalgi, sest kõigist ajaloo keeristest hoolimata on keskmise eestlase veri jäänud suhteliselt puutumata teiste etniliste rühmituste omadest.
   See, milline on mingi rahva usund, kajastub kindlasti ka vastava rahva mõttelaadis. Või pigem vastupidi: usund on kujunenud vastavalt iga rahva kujutluste ja mõtteviiside aparatuurile. Seetõttu on meie usund omane just meie rahvale ja teistsugused arusaamad ja tõekspidamised on seda raskemini hoomatavad ja omaksvõetavad, mida rohkem nad erinevad meie vastavatest kategooriatest.
   Hea näide erinevast mõttemaailmast või lihtsalt harjumustest on nähtav Lohkva lähistel Põvvatu külas, kus mul on õnn omada suvekodu. Põvvatu on tüüpiline eesti küla – üksikud talukohad põldude ja metsatukkade vahel, ümbritsetud väikeste puudesaludega, lähima naabrini tihti üle poole kilomeetri. Ja selle keskele on tekkinud suhteliselt hiljuti üks vene küla, kus majad on üksteise kukil ja eemalt jääb mulje, nagu oleks nad hirmunult kokku kogunenud ja hoiaksid üksteise ümbert kinni, justkui kardaksid ümberringi seisvaid ähvardavailmelisi võimsaid talukohti. Paarsada maja paari hektari peal, ilma ühegi kasvava puuta.

   Valehäbi ja salgamine

   Paljudele kindlasti tundub häbiväärne tunnistada, et neis on säilinud mingi osa sajanditetagusest mõttemaailmast; pigemini tahaksid nad rahvausundisse puutuva osa ajaloolehekülgedelt üldse kustutada või välja rebida. Uskuda, et kividel võiks olla hing või haldjas, samal ajal kui tänapäeval võib väga täpselt määrata nende kivide keemilise koostise ning seletada nende geoloogilist tekkelugu! Või et mingid jumalused saavad anda viljaõnne või hoopis sulle kätte maksta millegi eest – küll olid eestlased vanasti ikka rumalad! Uskusid selliseid asju, mida neile räägiti, samal ajal kui kõik faktid ju lausa karjusid sellele vastu!
   Kuid kui vaadata tänapäeva – kui palju on asju, mille kohta saab keegi väita, et ta teab seda täiesti kindlasti, et see on lihtsalt fakt ja nii ongi? Kust me näiteks teame, et Austraalia on olemas? Sest raamatutes on kirjas ja kõik räägivad sellest? Kuid eks oli ju vanasti täpselt samuti uskumustegagi (omakeelset kirjasõna, mõistagi, küll polnud, kuid kui oleks olnud, oleks kindlasti sealgi kõik kinnitanud kogu usundi paikapidavust).
   Eks häbenemine paistab ju välja ka meie rahvaluule käsitlemisest eelmisel sajandil. Püüti iga hinna eest leida paralleele “suurte” religioonidega, nagu Vana-Kreekas. Meilgi pidid olema oma kangelased, oma suured jumalad. See on muidugi ka mõistetav, sest tolle aja kontekstis oleks olnud kindlasti keeruline serveerida meie jumalusi ja suhteid nendega ning arvukaid käske-keelde kui mingit arvestatavat religiooni; see oleks parimal juhul tundunud mandunud ebausuna, puujumalate kummardamisena.
   Keegi ei oleks osanud tunda uhkust selle usundi ainulaadsusest ja selgest eristumisest; väike rahvas mingi oma imeliku kombestikuga – lihtsalt käputäis hukule määratud “friike”.

   Ainulaadne

   Eesti muinasusund erineb enamikust teistest religioonidest ja uskumustest, ja seda mitte pelgalt nüanssides, vaid väga sügavates põhitõdedes. Ta on esmapilgul sügavalt irratsionaalne, kuid lähemal vaatlusel selgub hoopis ülim praktilisus. Nõuab väga elavat kujutlusvõimet, et kujutleda näiteks juuti, kelle juveeliärisse on sisse murtud, minemas sünagoogi ja sealt midagi varastada püüdmas, et sel viisil kätte maksta Jahvele. Või siis mõnda kristlast, kelle poeg on sõjas surma saanud, tulistamas kaheraudsest Kristuse kuju pihta – võttis Jehoova minult poja, võtan mina temalt ka.
   Nende inimeste suhe oma jumalasse ei ole suhe võrdsete vahel, kaugel sellest.
   See ongi asjaolu, mis muistse eestlase selgelt eristab muudest rahvastest ning paraku vist ka tänapäeva eestlasest – igasuguse hierarhia puudumine, mittekellegi pidamine endast ülevalpool seisvaks, kuid samuti ka allpool seisvaks – kõik seisavad ühel pulgal. Tõenäoliselt on seegi veidi ekslik lähenemine; võib arvata, et inimesed lihtsalt ei tulnud selle pealegi, et kedagi võiks kellestki üles või allapoole seada. Igaüks rabas enda eest ja tegeles oma asjadega, suhe teistega (ka loodusega) oli sügavalt pragmaatiline ja praktiline – sina mulle, mina sulle.
   Muinasusund on vaid üks näide sellisest mõttemaalimast, see laienes ilmselt kõigile eluvaldkondadele. Muinaseestlastele olid sellised arusaamad nii sügavalt sissejuurdunud, et võõrastest kultuuridest ja uskudest oli nende saabudes väga raske aru saada, rääkimata omaks võtmisest. Siin võib peituda ka tolleaegse siinse ühiskonna haavatavus – kuna seni oli igaüks iseenda peremees olnud, ei suudetud ka kuigivõrd organiseeruda ootamatult ilmunud välisvaenlaste vastu, keegi ei suutnud seda isepäist massi juhtida ning see mass poleks ka kellelegi allunud. Iga piirkond püüdis ikka oma jõududega hakkama saada, igamees mõtles peamiselt ikka vaid enda ja oma lähiümbruse peale.
   Ja siiski võlgneme me ilmselt just oma omaaegsele jäärapäisele mõtteviisile tänu oma rahva olemasolu eest. Üldjoontes jäi talupoegade elustiil ja kombed suuresti endiseks kuni XIX sajandini välja; alles siis suutis luterlus anda esimese korraliku hoobi paganlikele kommetele ning ühiskond oli piisavalt muutunud, et võimaldada näiteks “kadakasaksluse” tekkimist.
   Mõneti oli meil religiooniga vedanud. Ristirüütlid hoidsid ära siinse piirkonna sattumise Ortodoksi mõju alla, mille mõju oleks kindlasti olnud laastavam kui katoliiklus, sest sügavale inimhinge roniv õigeusk oleks kindlasti märksa rutem omaks võetud (ja setud ju võtsidki) kui mingit ladinakeelsed jahumist, millest suurt midagi aru polnud võimalik saada; see oli lihtsalt lihtsalt mingi kohustuslik rituaal, mida tuli täita, mõneti sarnanegi muinasusundi rituaalidele.

   Vajalik

   Kas eestlaste sügavalt originaalsel, kuid hääbuval mõttelaadil on üldse mingit kohta tänapäeva globaliseeruvas maailmas? Või on see lihtsalt üks üleliigne rudiment, mis takistab meil kiiresti kaasaegse modern-liberaal-tarbija-info-ühiskonnaga liitumast ning temast tuleks võimalikult kiiresti vabaneda? Küsimuse sellisest püstitusest kumab ilmselt läbi, et püüan tõestada vastupidist.
   Ühest küljest oleks võibolla tõesti parem, kui me suudaks unustada kogu selle endisaegsa jama ja sulaksime täielikult sisse “lääneühiskonda”, et seal rutem koduneda ning samamoodi elama hakata, kui teised meie suures “ühiskodus”. Ja kui keegi juhtuks siis küsima meie mineviku kohta, tuleks esiti häbeneda silmad peast ning seejärel öelda midagi stiilis, et eks Lääne-Euroopaski oli oma pime Keskkaeg; lihtsalt inimesed olid sel ajal pururumalad ja ei peatuks sellel teemal pikemalt.
   Kuid on ka alternatiiv – tunda oma mineviku üle uhkust ning ka selle arvel kasu lõigata. Sest on, mille üle uhkust tunda: MEIE ei ole kunagi kedagi endast paremaks pidanud, MEIE oleme ikka ise toime tulnud, palumata kelleltki mingeid almusi, ega vaja neid ka nüüd.
   Kasu lõigata aga võiks just sellest ülipragmaatilisest mõtteviisist. See võiks olla ühest küljest Eesti kaubamärk, teisalt vahend läbilöömiseks – mujal harjumatu mõtteviis, mis aga võib seletada asjaolu, et elukeeristes kodumaalt lahkunud keskpärased eestlased on tihtipeale ülimalt edukad välismaal; nad on suured ärimehed, spetsialistid, teadlased.

   Lõpetuseks

   Praegu on Eestis üsna aktuaalne teema kohustusliku usuõpetuse sisseviimine koolide õppeprogrammidesse. Kindlasti selgitatakse seal luterluse põhimõtteid, loetakse katkeid Piiblist ja nähakse kui ilus ja hea see on. Siis ehk ratsutatakse kiirelt üle ka Islamist, võibolla budismist ja kes teab millest veel. Kuid vaevalt on seal pikemalt juttu meie oma “häbiväärsest” muinasusundist. Tõenäoliselt seda ei mainitagi. Ja ometigi võib see osutuda kahetsusväärseks veaks.
   Kui tutvustada koolilastele juba maast-madalast peale eestlaste omaaegseid tavasid ning mõttemaailma, arusaamu ümbritsevast maailmast ja sellega suhtlemisest, siis satub nende mõttejärg radadele, mida on juba aastatuhandeid sissetallatud; kuitahes hea, õilis, õiglane ja humaanne ka läänelik-kristlik-sallivusühiskond meile ka ei tundu, ei saa ometi mööda vaadata asjaolust, et muistsete eestlaste arusaamine elust ja maailmast pole sugugi halvem. Sallivus – see on minu arvates ohtlik lähenemine. Sest rõhumine kellegi/millegi sallimisele näitab juba ise, et ju on siis põhjust ka mitte sallida (millegipärast kerkivad silme ette juudid, kes süüdistavad muud maailma endi vihkamises ja tagakiusamises). Samal ajal ei tekiks muistse eestlase seisukohast üldse probleemi, sest ta on lihtsalt nii pragmaatiline. Selles on midagi väga ülevat ja kaunist – selline mõtteviis tundub olevat tunduvalt kõrgetasemelisem.
   Paraku on aeg ja võõrkultuuride mõju teinud oma töö, sest on ju sellegi kirjatöö läbivaks ideeks püüd asetada meie muistset usundit ja kultuuri kõrgemale kui teisi – seega taganen ma eestlaste iidsest maailmakäsitlusest, kus kõik asuvad ühel ja samal redelipulgal.

2. Taara usund olevat mõnede arvates välja töötatud eelmisel Eesti ajal, nagu Kalevipoeg enne seda.

Comments are closed.