Mul ja väga paljudel mu lähedastel on hinge peal see, mida Eesti endale eeskujuks seab ning kuhu suundub, sest paarkümmend aastat näis asi liikuvat paremuse suunas, aga üha selgemaks saab, et millalgi oleme ära pööranud.
Nimelt oli keskmine eestlane 90-tel läbi viidud kinnisvara tagastamise, aastakümneid kogunenud vabadusejanu ning loomuliku ahnuse tõttu pööraselt rikas. Jah, meil ei olnud peaaegu üldse raha ja me ei saanud endale isegi esmaseid kaupu või mugavusi lihtsasti lubada, aga see ei olegi ju rikkus!
Me vanavanematele kuulusid majad, talud, metsad ning vanematele suvilad, korterid, juba toona vanad Jawad või mõned ennesõjaaegsed trofeeautod ja muu selline, mis sageli meenutas meile endile lihtsalt tolmust ja amortiseerunud kola, aga mida juba 90-tel arenenud naaberriikide ettevõtlikumad kodanikud kibekiirelt me käest klaashelmeste ja mõne viinapudeli eest laiali tassima asusid.
Veel paarkümmend aastat tagasi oli kõigi me eesmärgiks omada võimalikult suurt maja või korterit, soovitavalt hiiglasliku kinnistuga maakodu, autodega pilgeni täidetud garaaže ning kalleid ja ilusaid asju. Hästi palju kalleid ja ilusaid asju!
Me olime õigel teel, sest vara on kapital ja me elame kapitalistlikus ühiskonnas, kus kapital võimaldab kõike ja selle puudumine ei võimalda midagi.
Aga siis tulid kolm asja:
- Laen, liising ja järelmaks ehk lühiajalisele heaolule ahvatlevad finantsteenused.
- Hiilivad ja mittehiilivad varamaksud.
- Moodne arusaam, et “vähem ongi parem” ja asju omada “on piinlik”.
Esimese vastu ei saa me teha muud kui hoiduda telefone, puhkusereise või oma hobisid “kriipsu peale” võtmast ehk saame olla finantseadlikumad, aga ülejäänud kahe punkti osas on suund olnud ning saab ka tulevikus olema selgelt me rahvaesindajate ehk meie endi kätes.
Inimene, kellel on mets, maakodu, garaaž ja auto, mille garaažis seismise eest ta midagi maksma ei pea, omab vabadust ja võimekust KÕIK oma püsikulud raskematel aegadel peaaegu nulli lülitada, kuid ikkagi vastavalt vajadusele asju ära teha ja paremate aegadeni hakkama saada.
Paljud me vanavanemad elasid selliselt ära kogu taasiseseisvunud Eesti aja ehk üle 30 aasta ja suutsid sealjuures osta lastelastele kommi või limonaadi, mis sellest, et pensionist ei oleks nad suutnud maksta pooltki oma laste auto liisingumaksest. Nad kandsid sageli parandatud riideid ja kasutasid pool sajandit vanu igapäevaesemeid, aga olid tegelikult väga rikkad.
Nendest maha jäänud majad ja maad tundusid lastele mõnikord mure ja koormana, mistõttu need “hea hinnaga” ära müüdi ja saadud raha eest paremal juhul korteri sissemakse tehti või halvemal juhul uuem auto soetati. Seda ei pidanud tegema, aga mugavuse ja muretuma elu huvides tehti ikkagi. Kuid väga palju selliseid vanavanemaid on elus, väga palju sellist vara on endiselt müümata ja need inimesed ja pered on keskmise eurooplasega võrreldes endiselt rikkad nagu trollid, kuigi nad ei pruugi seda isegi taibata.
Kui lisame või tõstame oma riigis varamakse, oleme lisaks muudele põhjustele oma rumaluse tõttu ise sunnitud väga aeglaselt, aga järjepidevalt üha enam sellistest rikkustest loobuma, sest me ei suuda ega taha nendega seotud püsikulusid halbadel aegadel teenindada. Halbu aegu ei pruugi olla sageli, aga neid on iga inimpõlve või paari jooksul ja selle tulemusel koonduvad püsiväärtused tasahilju suurt kapitali omavate isikute ja institutsioonide kätte.
Ja kui propageerime, et omand on koormav, piinlik ja halb, loome keskkonna ning väärtushinnangud, kus varast loobumine muutub kodanike jaoks üha lihtsamaks ja meeldivamaks.
Samas inimene, kellel puudub omand ehk vara, peab iga jumala päev mõtlema, kuidas lisaks toidule oma üüri- ja laenumaksed ära teenindada ning selleks, et seda teha, müüb parema puudumisel pidevalt enda eluaega, vaeva ja tervist. Isegi kui ta ei müü seda nii jubedatel tingimustel nagu sajand tagasi, teeb ta seda ikkagi vähem või rohkem liiga odavalt, sest on selleks sisuliselt sunnitud ning majanduse seisukohalt kehvematel aegadel saab teda alati ka rohkemaks sundida.
Ja siis ei eristu ta milleski pärisorjast, kes on sunnitud pidevalt väärtust looma ning on “kasutu koorem” kui ta seda ei tee.
Seega isegi kui sealsete kodanike näiline heaolu meid eksitab, on olukord, kuhu juhtivad Lääne-Euroopa (ja Skandinaavia) riigid aastakümnete jooksul on jõudnud, täielikult vale ning selleni viivad protsessid kasulikud peamiselt suurkapitalile, kuid mitte kodanikele.
Me ei tohi lisada makse, mis aitavad kaasa varade konsolideerumisele, olgu selleks kinnisvara, antiik, vanatehnika või isegi luksusesemed ja pigem tasub pidevalt propageerida püsivaradesse investeerimist ning eeskujuks ja uhkuseks seada omanikutunnet ning oma asjade eest hästi hoolitsemist. Me peaksime tahtma teha nii, et võimalikult paljudel me riigi kodanikel on väärtust säilitavaid varasid ja mitte hoolima sellest, kas neid on vähe või palju, vaid keskenduma sellele, et neid oleks, alles jääks ja juurde tekiks, sest siis muutub iga sisserändaja me riigi kodanike jaoks võimalikuks tuluallikaks, mitte ekspluataatoriks ning kodanikud saavad endaga hakkama, saavad headel aegadel uhkusega panustada riigieelarvesse ja ei pea isegi kehvematel aegadel toetusi küsima. Nii jääb eestlastele me rikkus alles ja selle kasutamine muudab rikkaks ka Eesti Vabariigi.
Ma tean, et meid narritakse nüüd ja siis “ebavõrdsust soosiva poliitika” ehk väheste varamaksude või füüsilise omandi eelistamise eest ja me peale näidatakse näpuga, aga neid näppe suunab ja ässitab sageli inimlikku kadedust ära kasutades omakasupüüdlik kapital ning teiste riikide ja institutsioonide mure oma konkurentsivõime vähenemise pärast. See on hirmust ja kadedusest ajendatud kisa, mida ei tohiks kuulata, sest varade koondumine väheste suuromanike kätte on märksa suuremaks ohuks Eesti julgeolekule või rahva püsimajäämisele kui halb naaber või noormeeste vähene soov kaevikus surra.
Kui me üldse saame veel valida, ärme lähe seda teed, sest sealt ei ole võimalik rahumeelselt tagasi tulla. Jääme parem rikkaks edasi!
Ma ei tea, miks nii peaks olema, sest võta üks ja viska teist, aga mingil arusaamatul põhjusel on ETH kuidagi minusuguste pärdikute alateadvuses hõbeda ja BTC kulla staatusega seotud ja kuna kõike juhib mõistuse hääle asemel suur ja vägev haip ja spekulatsioon, võib sel aastal esimene neist lihtsalt kas vähem langeda või rohkem tõusta. Ja siinjuures ma ei hakka üldse üritamagi ennustada, et kas nad langevad või tõusevad, sest see mäng on 50:60 tõenäosusega. Aga nad liiguvad laias laastus koos ja eks see rebimine saab tihe olema.
“On Sul midagi, oled Sa keegi,” tavatsenud Saksamaa esimene liidukantsler Konrad Adenauer öelda. Ja õige ka!
Kuni nad su padjapüüri punutud ei ole, on need kõik käega mittekatsutavad ehk täiesti virtuaalsed varad. Ilmselgelt ei lähe sa ju oma naftavagunisse nisu nosima kui kalamarja alla panemiseks saia ei jätku ja ilgelt külm on, aga Toompeale on vahepeal uus lipp tõmmatud, pangaarved külmutatud, börsid suletud ja nett rubilnikust välja tõmmanud. Mis teed siis? Pakud oma virtuaalset kulda piirivalvurile, et oma virtuaalset naftat täis tangitud rendidiisliga Lätti põgeneda? Ma arvan, et tal on endal suuremaid muresid sellega, kuhu kõik need kuldhambad, briljantidega kaelakeed ja kõrvarõngad peita, et ülemus ei näeks ja endale ei kahmaks.
Ja kui sul on edukas ettevõte või mitu… Mõtle korraks kui palju eksperte, spetsialiste, juhte, end elukestvalt arendavaid ja kuldsete käte ning mõtetega lüpsilehmi töötab just praegu omanike heaks tehasesaalides, korterihoonetes, rongides, laevades või oma elutoas. Seesama kauplus ja kassatöötaja, kes sulle viimati piima müüs, võib vabalt kogu täiega ühele Eesti mehele kuuluda ja tänu sellele on just tema, mitte selle kaupluse juhataja auga ära teeninud kutse Presidendi vastuvõtule ja ühiskonna lugupidamise. Või vähemalt võimaluse Eesti parimale õigusabile, kui tal seda vaja peaks olema.
Kuid erinevalt ennustajaervinitest ei kavatse ma rääkida ebamäärast häma, kuidas 2021 saab olema sulle ja sinu perele küll üllatusterohke, kuid ka suurte muutuste aasta ja kuidas su armuasjad kõik paika loksuvad, kuid ka ootamatusi ette tulla võib. Sellise vahu kontrollimine on tagantjärele pigem filosoofide või kunstikriitikute teema. Olen hoopis julgem hunt ja annan puusalt tulistades igasuguse süvaanalüüsita välja konkreetsed nimed ja numbrid ning hiljem saame koos vaadata kui lolliks need osutusid ja kahjurõõmsalt parastada, et nägin asju ja muutusi tulemas sama kehvasti kui pime Bulgaaria rets Vanka.
Võib vist öelda, et turumajandus ja täna toimiv või vägisi toimimas hoitav finantssüsteem on liiga suur, et ebaõnnestuda. Vahet pole, kas keegi usub protsesse juhtivat nähtamatut kätt, Hiinat, annunakisid või Bilderbergi gruppi, on siililegi selge, et väga palju võita ei oleks totaalsest kaosest kellelgi ja seetõttu on nii suured kui väikesed huvigrupid kogu maailmas pigem praegust süsteemi ja suhtelist stabiilsust toetamas. 
Ja kui kaardimaja veel kokku ei varise ning raha üha odavamaks muutub, tõuseb kahtlemata kõik alates kullast ja aktsiatest kuni kunsti ja veinideni välja, sest asjade väärtus laias laastus ei muutu ning kui kaks õuna maksab täna ühe pirni, on proportsioonid enamvähem samad ka 2021 aasta lõpus hoolimata sellest, et vahepeal võib õunte hind 50% tõusta.
Eile jäi mulle juhuslikult silma artikkel, milles Tõnis Oja kirjutab panganduse võimalikust muundumisest tänu pead tõstvale sotsiaalpangandusele (nt isePankur jms). Ja kuigi ma olen nõus, et antud valdkond on pigem kasvufaasis ning tõotab veel suuri tulusid nii investoritele, kes tõepoolest teenivad oma investeeringutelt enam kui 15%, kui kasu nimetatud laenude tarbijatele, kellest üksikud võivad seda raha osata veelgi kasumlikumaks pöörata, ei ole ma üldjoontes nõus levima hakanud väitega nagu pangad peaksid nimetatud tendentsi pärast ülearu mures olema.
Siin ühe minu blogipostituse tagasisidena laekus kommentaar, mille kohaselt säästmine on mõttetu ja selleks, et saada rikkamaks, tuleb rohkem teenida. See on tegelikult matemaatiliselt vale.
1. Passiivne tulu investeeringutelt
5. Võimalus öelda “ei” kehvadele pakkumistele
Enne sellest rääkimist, miks ma ei pea pensionifondi II sammast investeeringuks, tuleb mul vastata küsimusele, miks ma sellist jama üldse kirjutan, sest peaaegu kõik eraisikute finantsplaneerimisega tegelevad inimesed peavad mind sellise vaate eest tõenäoliselt automaatselt lollakaks ning neil võib vabalt õigus olla.
Põhjus selleks on väga lihtne. Ma usaldan teise samba korral oma elu kellegi teise kätesse ja mul puudub oma vara üle tegelik kontroll.