Sellise väljendi leiutas aastate eest väga tabavalt kursusekaaslane ja hea sõber, Martin, millalgi pärast seda, kui oli ostnud vist juba oma viienda Volga, sealjuures eelmisi maha müümata. Hiljem süvenes haigus veelgi. Ei saa öelda, et seda mõistet pärast leiutamist ei oleks ka minu peres tihti kasutada tulnud, sest korduvalt olen ennast suutnud sarnasesse seisu viia, kus minu finantsolukorral vähe hoomatavaid elumärke esineb.
Praegugi oma rahakotis ringi vaadates võin täheldada mõningast tühjusemomenti ja kuigi patsient hingab, ei ole ta teadvusel. Osalt on kujunenud olukorras süüdi Hiina matka järelmõjud, aga peamiselt põhjus, millest rääkisin üle-eelmises postituses. Raha ülearu üldse ei ole ja see on päris hea.
Nendin, et hobid võivad olla kallid, aga kui ühendada rumalana näiv hobi investeerimisega, siis on sellel ikkagi teatav jätkusuutlik mõte. Olen kindel, et tulen makaronide efektiivse rakendamise abil peagi taas koomast välja. Suure rahapaigutuse tegemine annab alati väga hämmastava efekti, sundides järgmistel perioodidel finantskoomast välja tulemiseks säästmist hüppeliselt suurendama.
See on empiiriliselt tõestatud, sest olen korduvalt näinud, et pärast suurte ostude tegemist suudan säästa palju (mõnikord isegi kordades) rohkem kui stabiilselt elu naudiskledes. Seega on teatud juhtudel raha ära kulutamine minu arvates kasulik, kui eelnenud suur kulutus omab mingisugustki püsivat väärtust. Pere vara koguväärtus sellest kasvab, vaatamata sellele, et likviidseid vahendeid raha näol tõepoolest kasutada ei ole ja see mõnevõrra ebamugav näib.
Finantskooma praktilises rakendamises edasijõudnuna olen pärast aastaid katsetamist avastanud, et seda on võimalik ka edukalt planeerida. Hästi toimetades ning ajastades on võimalik tabada oma rahakoti põhi nii täpselt, et ei teki ohtu kallite ega odavate laenude kasutamiseks, samal ajal kui raha on kõik näiliselt otsas. Samas ei soovita ma finantskoomat pikendada üle paari kuu, sest samal perioodil võib perele ootamatult sülle kukkuda mõni planeerimatu väljaminek ning siis on likviidsete vahendite puudumine juba kurjast, tähendades võimalikke kalleid laene.
Siiski, kui paljud inimesed koguvad raha sukasäärde või panka, siis omast kogemusest tean täpselt, et see minu puhul ei tööta ja olen sellest ka varem kirjutanud. Mul ei tohi raha olla ja ainult sel juhul elan ma väga säästlikult. Ebalikviidse vara omamises ei ole samas midagi halba, sest see on peaaegu sama nagu paigutada raha tähtajalisele hoiusele, ainult et põnevamate ja raskemini prognoositavate tulemustega. Kontrollitud finantskooma on minu psüühikale ainult abiks.
Soovin lähenevate pühade puhul kõigile head finantskoomaga katsetamist.
Kõlab veidi eneseõigustusena. Sa räägid nagu mingi müügimees. Tee või järgi :). Inimesed on väga emotsionaalsed ja neid on kerge mõjutada, ei soovita nii emotsionaalseid avaldusi teha. Loe näiteks Rahakool.ee foorumist teemat “Kas Eestis on investeerimisnõustajaid?”. Väga kurb on :(.
Eks ta ole. Tegelikult muidugi ei soovita kellelgi kogu raha kuskile magama panna. Eks tuleb oma piiri teada, umbes nagu alkoholiga 😛 .
Võin kogemuse pealt öelda, et finantskooma tunnetamine on ka väga erinev. Enda puhul värisevad põlved juba siis, kui ei näe piisavalt suurt reservi ees. Teine jälle näeb miinust, aga loodab palgapäevani vastu pidada.
Kindlasti aitab väga konservatiivne lähenemine oma pere rahaasjadele õiget joont hoida. Selles suhtes oleks kaks selget põhimõtet, mida siinkirjutajana alati järgin, kuigi see nii välja paista ei pruugi:
1. Ma ei kuluta mitte kunagi raha ette. Ehk siis ootus palga või preemia vms laekumise suhtes ei tohi kunagi tingida ostusid juba ette ära.
2. Kulutused ei saa olla kunagi suuremad kui tulud. Ehk siis pere varaline kogureserv või “märss” ei või kunagi väheneda.
Tegelikult võiks veelgi ühe mõtte kolmandaks lisada, sest järgime oma peres ka seda:
3. Meie pere-eelarve on koostatud nii, et ühtegi “ette teada olevat” erakorralist laekumist (nagu preemiad, mingid kulude kompensatsioonid või näiteks tulumaksutagastus) selles kunagi ei ole. Selliselt pluss välja joonistada aasta kohta on ikka tõesti higistama võttev ülesanne. Aga see on teostatav.
Ka praegu seda Finantskooma teemat kirjutades on meie tegelik seis endiselt kindlal plusspoolel. Seda isegi järjekordse auto värvimise, remondi jms tegelikult täiesti oluliste kuludega arvestades.
“Make no mistake,” nagu viimati nähtud filmis “Õhus” George Clooney häirivalt tihti ütles. Ma ei osta endale hobiautot, kui on näha, et eelarve pärast seda ikkagi selgelt nii lühi- kui pikaajaliselt plusspoolele ei jää.
Samas liiga palju sularaha kontol tekitab kiusatust. Ja selle kiusatuse vältimiseks on hea see raha külmutada millessegi, mis ei kaota väärtust. Mõni ostab veine, mõni kogub kunsti, mõni kulda. Ise olen ostnud selliseid autosid, mille hind enam kunagi odavamaks ei lähe. Kõik oleme omamoodi lollid – sull on ju lännu.
Kuid eks me saame näha, kuhu see kõik välja viib. Värvimine läks 2000 krooni. Säästukas!