On tore märgata, et erinevalt hambutu Euroopa Liidu superbürokraatiast, on siinsamas meie külje all otsedemokraatiaga riike, kus päriselt ka rahva hääl midagi maksab ja astutakse esimesi arglikke samme väljastpoolt tuleneva kultuurilise rõhumise vastu. Pean siinkohal silmas Šveitsi rahvahääletust, mille tulemusena ei tohi riigis edaspidi püstitada rahvast häirida võivaid minarette. Moslemite värav taeva ja maa vahel jääb edaspidi selles riigis suletuks ning mitu korda päevas ei saa mulla oma kisaga korralikke töö- ja pereinimesi häirida.
Samal ajal, kui Euroopa alandlikud riigijuhid Šveitsile selle otsuse pärast etteheiteid teevad, ei kuule üheski mõistliku meelestatusega EL riigist põliselanike suust muud, kui kiidusõnu Šveitsi julguse suunal, sest tegelikult on sisserändajate rõhumine põliskultuuride esindajatele juba ammu vastukarva. Mingil uskumatul põhjusel aga ei jõua rahva arvamus riigijuhtideni ning tüüri juures peetakse õigeid otsuseid sageli ohtlikeks, mistõttu nende langetamist välditakse, pugedes demokraatia, viisakuse, inimõiguste jms taha. Asjata, sest samal ajal raiub sisserändajate kultuur jõuga pilbasteks meie tammised uksed ja nõuab iga hetkega uusi õigusi.
Kuhu me niimoodi jõuame? Kidlasti mitte üleilmastunud vennalike rahvaste õnnelikku ja harmoonilisse perre. Pigem keeb selles katlas tõrv järjest kuumemini ning ühel hetkel võib rahva arvamuse mittekuulamine osutuda kasulikuks teistsugustele ekstremistidele, kes kasutades olukorda ja üldist meelestatust, kergesti masside poolehoiu võidavad ning teise külje pealt hullusi tegema hakkavad. Sarnaseid situatsioone on ette tulnud kõikjal maailmas, kus rahvusmeeleolusid ära kasutades on tehtud veriseid pöördeid. Suhteliselt hilised näited on pärit siitsamast: Türgi (Atatürk), Saksamaa (Hitler), kuid sama sildi all töötavad ka Aafrika massimõrvarid.
Seetõttu on ehk viimane aeg ja isegi kaval mõistlikult piirata sisserändajate õigusi, arvestades oma rahva ja riigi õigustega, et katel üle ei keeks ja olukord kardinaalselt ärevaid pöördeid ei võtaks. Šveits võib olla eelmainitud sammuga teinud väga targa strateegilise lükke, päästes pisut ebademokraatliku ja diskrimineerivana näiva otsusega pikas perspektiivis rahva süttimispunktini viimisest ning seetõttu suurematest konfliktidest. Võimalik, et sellest oleks Euroopa Liidu struktuuridel midagi õppida, sest jaanalinnu kombel pead liiva alla peites jõuame paratamatult ühel hetkel olukorrani, kus streigid ja meeleavaldused muutuvad poliitilisteks pööreteks, mis ei ole jätkusuutliku demokraatia ehitamise seisukohalt kuidagi kasulik ning võib kujutada ohtu EL-i enda terviklikkusele.