Mul ja väga paljudel mu lähedastel on hinge peal see, mida Eesti endale eeskujuks seab ning kuhu suundub, sest paarkümmend aastat näis asi liikuvat paremuse suunas, aga üha selgemaks saab, et millalgi oleme ära pööranud.
Nimelt oli keskmine eestlane 90-tel läbi viidud kinnisvara tagastamise, aastakümneid kogunenud vabadusejanu ning loomuliku ahnuse tõttu pööraselt rikas. Jah, meil ei olnud peaaegu üldse raha ja me ei saanud endale isegi esmaseid kaupu või mugavusi lihtsasti lubada, aga see ei olegi ju rikkus!
Me vanavanematele kuulusid majad, talud, metsad ning vanematele suvilad, korterid, juba toona vanad Jawad või mõned ennesõjaaegsed trofeeautod ja muu selline, mis sageli meenutas meile endile lihtsalt tolmust ja amortiseerunud kola, aga mida juba 90-tel arenenud naaberriikide ettevõtlikumad kodanikud kibekiirelt me käest klaashelmeste ja mõne viinapudeli eest laiali tassima asusid.
Veel paarkümmend aastat tagasi oli kõigi me eesmärgiks omada võimalikult suurt maja või korterit, soovitavalt hiiglasliku kinnistuga maakodu, autodega pilgeni täidetud garaaže ning kalleid ja ilusaid asju. Hästi palju kalleid ja ilusaid asju!
Me olime õigel teel, sest vara on kapital ja me elame kapitalistlikus ühiskonnas, kus kapital võimaldab kõike ja selle puudumine ei võimalda midagi.
Aga siis tulid kolm asja:
- Laen, liising ja järelmaks ehk lühiajalisele heaolule ahvatlevad finantsteenused.
- Hiilivad ja mittehiilivad varamaksud.
- Moodne arusaam, et “vähem ongi parem” ja asju omada “on piinlik”.
Esimese vastu ei saa me teha muud kui hoiduda telefone, puhkusereise või oma hobisid “kriipsu peale” võtmast ehk saame olla finantseadlikumad, aga ülejäänud kahe punkti osas on suund olnud ning saab ka tulevikus olema selgelt me rahvaesindajate ehk meie endi kätes.
Inimene, kellel on mets, maakodu, garaaž ja auto, mille garaažis seismise eest ta midagi maksma ei pea, omab vabadust ja võimekust KÕIK oma püsikulud raskematel aegadel peaaegu nulli lülitada, kuid ikkagi vastavalt vajadusele asju ära teha ja paremate aegadeni hakkama saada.
Paljud me vanavanemad elasid selliselt ära kogu taasiseseisvunud Eesti aja ehk üle 30 aasta ja suutsid sealjuures osta lastelastele kommi või limonaadi, mis sellest, et pensionist ei oleks nad suutnud maksta pooltki oma laste auto liisingumaksest. Nad kandsid sageli parandatud riideid ja kasutasid pool sajandit vanu igapäevaesemeid, aga olid tegelikult väga rikkad.
Nendest maha jäänud majad ja maad tundusid lastele mõnikord mure ja koormana, mistõttu need “hea hinnaga” ära müüdi ja saadud raha eest paremal juhul korteri sissemakse tehti või halvemal juhul uuem auto soetati. Seda ei pidanud tegema, aga mugavuse ja muretuma elu huvides tehti ikkagi. Kuid väga palju selliseid vanavanemaid on elus, väga palju sellist vara on endiselt müümata ja need inimesed ja pered on keskmise eurooplasega võrreldes endiselt rikkad nagu trollid, kuigi nad ei pruugi seda isegi taibata.
Kui lisame või tõstame oma riigis varamakse, oleme lisaks muudele põhjustele oma rumaluse tõttu ise sunnitud väga aeglaselt, aga järjepidevalt üha enam sellistest rikkustest loobuma, sest me ei suuda ega taha nendega seotud püsikulusid halbadel aegadel teenindada. Halbu aegu ei pruugi olla sageli, aga neid on iga inimpõlve või paari jooksul ja selle tulemusel koonduvad püsiväärtused tasahilju suurt kapitali omavate isikute ja institutsioonide kätte.
Ja kui propageerime, et omand on koormav, piinlik ja halb, loome keskkonna ning väärtushinnangud, kus varast loobumine muutub kodanike jaoks üha lihtsamaks ja meeldivamaks.
Samas inimene, kellel puudub omand ehk vara, peab iga jumala päev mõtlema, kuidas lisaks toidule oma üüri- ja laenumaksed ära teenindada ning selleks, et seda teha, müüb parema puudumisel pidevalt enda eluaega, vaeva ja tervist. Isegi kui ta ei müü seda nii jubedatel tingimustel nagu sajand tagasi, teeb ta seda ikkagi vähem või rohkem liiga odavalt, sest on selleks sisuliselt sunnitud ning majanduse seisukohalt kehvematel aegadel saab teda alati ka rohkemaks sundida.
Ja siis ei eristu ta milleski pärisorjast, kes on sunnitud pidevalt väärtust looma ning on “kasutu koorem” kui ta seda ei tee.
Seega isegi kui sealsete kodanike näiline heaolu meid eksitab, on olukord, kuhu juhtivad Lääne-Euroopa (ja Skandinaavia) riigid aastakümnete jooksul on jõudnud, täielikult vale ning selleni viivad protsessid kasulikud peamiselt suurkapitalile, kuid mitte kodanikele.
Me ei tohi lisada makse, mis aitavad kaasa varade konsolideerumisele, olgu selleks kinnisvara, antiik, vanatehnika või isegi luksusesemed ja pigem tasub pidevalt propageerida püsivaradesse investeerimist ning eeskujuks ja uhkuseks seada omanikutunnet ning oma asjade eest hästi hoolitsemist. Me peaksime tahtma teha nii, et võimalikult paljudel me riigi kodanikel on väärtust säilitavaid varasid ja mitte hoolima sellest, kas neid on vähe või palju, vaid keskenduma sellele, et neid oleks, alles jääks ja juurde tekiks, sest siis muutub iga sisserändaja me riigi kodanike jaoks võimalikuks tuluallikaks, mitte ekspluataatoriks ning kodanikud saavad endaga hakkama, saavad headel aegadel uhkusega panustada riigieelarvesse ja ei pea isegi kehvematel aegadel toetusi küsima. Nii jääb eestlastele me rikkus alles ja selle kasutamine muudab rikkaks ka Eesti Vabariigi.
Ma tean, et meid narritakse nüüd ja siis “ebavõrdsust soosiva poliitika” ehk väheste varamaksude või füüsilise omandi eelistamise eest ja me peale näidatakse näpuga, aga neid näppe suunab ja ässitab sageli inimlikku kadedust ära kasutades omakasupüüdlik kapital ning teiste riikide ja institutsioonide mure oma konkurentsivõime vähenemise pärast. See on hirmust ja kadedusest ajendatud kisa, mida ei tohiks kuulata, sest varade koondumine väheste suuromanike kätte on märksa suuremaks ohuks Eesti julgeolekule või rahva püsimajäämisele kui halb naaber või noormeeste vähene soov kaevikus surra.
Kui me üldse saame veel valida, ärme lähe seda teed, sest sealt ei ole võimalik rahumeelselt tagasi tulla. Jääme parem rikkaks edasi!
“On Sul midagi, oled Sa keegi,” tavatsenud Saksamaa esimene liidukantsler Konrad Adenauer öelda. Ja õige ka!
Kuni nad su padjapüüri punutud ei ole, on need kõik käega mittekatsutavad ehk täiesti virtuaalsed varad. Ilmselgelt ei lähe sa ju oma naftavagunisse nisu nosima kui kalamarja alla panemiseks saia ei jätku ja ilgelt külm on, aga Toompeale on vahepeal uus lipp tõmmatud, pangaarved külmutatud, börsid suletud ja nett rubilnikust välja tõmmanud. Mis teed siis? Pakud oma virtuaalset kulda piirivalvurile, et oma virtuaalset naftat täis tangitud rendidiisliga Lätti põgeneda? Ma arvan, et tal on endal suuremaid muresid sellega, kuhu kõik need kuldhambad, briljantidega kaelakeed ja kõrvarõngad peita, et ülemus ei näeks ja endale ei kahmaks.
Ja kui sul on edukas ettevõte või mitu… Mõtle korraks kui palju eksperte, spetsialiste, juhte, end elukestvalt arendavaid ja kuldsete käte ning mõtetega lüpsilehmi töötab just praegu omanike heaks tehasesaalides, korterihoonetes, rongides, laevades või oma elutoas. Seesama kauplus ja kassatöötaja, kes sulle viimati piima müüs, võib vabalt kogu täiega ühele Eesti mehele kuuluda ja tänu sellele on just tema, mitte selle kaupluse juhataja auga ära teeninud kutse Presidendi vastuvõtule ja ühiskonna lugupidamise. Või vähemalt võimaluse Eesti parimale õigusabile, kui tal seda vaja peaks olema.
Pidage mind kiuslikuks, aga saa öelda, et ma seda hetke oodanud ei oleks! Võrdlemisi puhtas keskkonnas kasvanud ning toiduhügieeni üsna kõrgelt hindava kodanikuna on pealkirjas leiduv “vanarahvatarkus”, mida nurkade lõikamiseks või ebakvaliteetse toidu tarbimise ja/või valmistamise puhul argumentatsioonis sageli mainitakse, alati täiesti jaburana näinud. Ja just praegu on saabunud kurb, aga sobiv hetk jõuliseks vastuväiteks, sest inimesi on läbi aegade surnud ja sureb maailmas ka edaspidi solgisurma massiliselt, olgu see solk kuitahes “puhas” (mida ka mõnikord väita üritatakse).
Ebapuhastes toorainetes, aga ka ebapuhastel pindadel (sh pakendid, töötasapinnad, köögitarvikud või Su enese käed) levivad edukalt bakterid ehk silmaga nähtamatud elusolendid, kellest osad on sedasorti sellid, kes jogurti sees Su enesetunde kuidagi paremaks tegema peaksid ning teine osa on sellised jõmmid, kes Su tahtlikult või tahtmatult haigeks teevad ja ära tapavad. Olen kindel, et isegi kui ta ei olnud selles kuidagi süüdi, on ühe Eesti kalatootja jaoks hiljuti valusalt selgeks saanud, et solgisurm ka olukorras, kus solki näha ei ole, on võimalik reaalsus, mille vastu peab iga päev esmapilgul ebamõistlikuna näivalt palju ressursse panustades võitlema. Ja ma ei usu, et keegi meist sooviks selle lapsiku vanarahvaväljendiga esineda inimese ees, kes on äsja kaotanud oma lähedase sedasorti bakteri tõttu, olgu see siis koolerast räsitud Londonis aastal 1854 või listeeriast võibolla esmakordselt laialdasemalt kuulnud Skandinaavias aastal 2019.
Lisaks elusolenditele saab solk sisaldada viiruseid, mis keskkoolis õpitut korrates on DNA või RNA jupid, mis pole teatavasti elusorganismid ja mille vastu sel põhjusel antibiootikumidega võidelda ei saa. On tõesti paremaid näiteid (noro- ja rotaviirused), sest käesoleval ajal pandeemiaks kujunenud ja maailmamajanduse halvanud koroonaviirus ei pruugi toidu abil edukalt edasi kanduda, kuid kindlasti on ta võimeline levima kõigega, mis on toiduga seotud. Lükates ostukäru, mida on kasutanud viirusest nakatunud ning enne poodi sisenemist nina nuusanud kaaskodanik, tõstes hiljem sama käega riiulist piimapaki kilekotti ning selle sangasid samas käes hoides toitu koju kandes, on pindadel kauem kui paar sekundit püsiva viiruse puhul alati mingi tõenäosusega võimalik, et isegi kui Sa oma nägu vahepeal kätega ei puuduta, tood viiruse koju piimapakil ja kilekotil ning hiljem hoolikalt seebi ja veega pestud kätega kotist toitu külmkappi ladudes saastad uuesti neidsamu kohti katsudes teisedki toidupakendid, mida kilekotist välja tõstad. Järjekordselt hoolikalt pestud kätega sööma asudes aga saastuvad Sinu või Su pereliikmete käed toidupakenditest ning viirus jõuab kogemata sihtkohta ehk organismi. Ja nii kahju kui meil kõigil ka ei ole, tähendab see ebasoodsatel tingimustel tegelikest protsentidest sõltumata masendavalt paljude jaoks solgisurma. 
Kui keegi nüüd soovib väita, et ma ju ei räägi “sellest puhtast solgist”, tasub meenutada, et metanool on samuti äärmiselt puhas aine, milles kindlasti puuduvad nii viirused kui bakterid, kuid millega saastunud toit või jook on kahtlemata tappev. Sarnase mõjuga aineid on Mendelejevi tabelis palju ning mõnikord kasutavad neid kodanikud, kelle jaoks teiste kodanike eksisteerimine on tülikaks muutunud, aga teinekord satub sedasorti solgiga saastunud toit me lauale, konservidesse, tinapeekritesse või alumiiniumnõudesse juhuslikult või lihtsast teadmatusest. Seega tapab inimesi edukalt ka väga puhas solk.
Mul pole midagi selle vastu, et juba mitmendat hommikut kuulen Star FM-ist tööle sõites, kuidas saatejuhid reipalt selgitavad, miks antud saadet toetav kiirlaenuettevõte ja vastav teenus täiesti korralikule inimesele abiks võib olla. Aga nad teevad seda ebausutavalt ja sellega ma ei ole nõus.
Selle Jane Meimar-Parktali arvamusartikliga (
Gott sei dank! Keegi julgeb veel karjast eristuda ja asuda anarhistlikule “pimeduse poolele”.
Tulles tänaste päevasündmuste valguses tagasi ühe mitte kõige uuema EVEA artikli juurde, siis mulle näib, et Eestis väikeettevõtjana tegutsemine on muutumas täiesti mõttetuks ning inimesi sunnitakse poolvägisi pigem palgatöölisteks, kes ei pea mõtlema, mis moodi Maksuametile pidevalt tõestada, et Sa pole seaduserikkuja.
1. Tööajal internetis möllamine
5. Töö juures vihastamine
1. Noor BMW juht kaotas auto üle kontrolli ja hukkus. 
Eeltoodu on pelgalt suvaline näide ja igas etapis võinuks lahendus hoopis teise suuna võtta, kuid igal juhul jõutakse tulemuseni, et probleemi ei põhjustanud töötaja, kelle tõenäoliselt meedia oleks esimese tunniga maatasa teinud. Iga eeltoodud miksi ja tema vastuse osas saab teha midagi, mis aitavad järgmisel korral sama vea tekkevõimalusi märgatavalt vähendada. Seega selleks, et sama viga ei korduks, alustatakse probleemide lahendamist väga sügavalt ja pole mingit mõtet kedagi süüdistada enne sarnase analüüsi läbiviimist.
Meediast käis läbi, et autojuht oli noor (vahtralehtedega), tema sõidukiirus oli suur ja selle põhjal tembeldati kodanik sisuliselt avalikult õnnetuses süüdi. Kuid eelmises lauses pole ju põhjused vaid ainult asjaolud. Näiteks tean, et sel ööl muutus tee tunni ajaga uskumatult libedaks, kuigi nägi välja nagu tavaline kuiv asfalt. Sõitsin ise libedust väga kartva juhina seetõttu maanteel 50 km tunnis. Sellist infot meedias ei avaldatud.
Sotsiaalmeedia võim, nagu tõdeda võisime, on väga väga suur ja pelgalt igasuguste faktideta üleskutse peale saadi liikuma suur rahvamass. Pakun, et 99% inimestest, kes liitusid hr Veerapalu uskuma, ei teadnud asjast sisuliselt mitte midagi ja see näitab, et sama moodi saaks tõenäoliselt infot õigesti müües kutsuda üles masse toetama või tegema ükskõik mida. Herr Hitler oleks Facebook’ile sarnaste vahendite olemasolu peale tõenäoliselt rõõmust tagurpidisaltosid tegema hakanud. On need ju odavad ja nagu näeme, üliefektiivsed.