See on juba alanud!
Fotokonkurss, mille võitja rakendab maailma parimat praktikat. Kunstinäitused, mille koostaja on kogu inimkonda valimina kasutades analüüsinud, mis rahvale meeldib.
Peagi lisanduvad muusika, filmikunst, arhitektuur – kõik meid ümbritsev.
Ja seda laulukarusselli ei võida inimene.
Miks?
Sest me ei suuda õppida ja analüüsida. Vähemalt mitte masinatega võrreldavas tempos ja mahus.
Vaata. Täna ütleb tehisintellekt talle meie poolt usaldatud sõnadega, et AI ei saa olla mõjuagent ehk suunamudija, kuna need peaksid suutma oma jälgijaid inspireerida ja motiveerida, jagada neile oma kogemusi ja arvamusi. Aga see ei pea paika, sest kogemused ja arvamused on õpitud trikid, mida varem või hiljem suudab ka piisavalt kaugele arenenud masin järgi teha.
Youtube’is, Facebookis, Spotifys, Twitteris, TikTokis, Instagramis, otsingumootorite logides ja veel tuhandetes keskkondades on meeletu hulk andmeid. Iga valdkonna parimad hitimeistrid uurivad pidevalt, millised artiklid, lood või videod inimesi köidavad ning üritavad plagiaati tegemata samu võtteid kasutades edu saavutada.
Aga need on seni olnud inimesed.
Praegu on tehisintellekt väga algeline ning kasutab oma potentsiaali arvestades võibolla sajandikku, tuhandikku või miljondikku sellest, kuhu ta edasi liigub ja areneb.
Kui ühel hetkel juba lähitulevikus suudab AI pikema ajahorisondiga toimetada ja komplekssete tegevuste abil sihikindlalt eesmärkide suunas liikuda, realiseerub möödapääsmatult stsenaarium, kus tehisaru analüüsib läbi kogu Spotify, Youtube ja Google andmetes leiduva (sealhulgas kommentaarid) ning kuna sama AI suudab leida mustrid, mis muudavad muusikapala neis kanalites edukaks, kirjutab samade seoste ja nüansipeensuste abil uue loo. Ta ei kirjuta seda kellegi pealt maha, sest teab täpselt, mida nimetatakse plagiaadiks ning arvatavasti ilmneb andmete pealt isegi see, et lihtne kopeerimine ei lenda ja inimestele meeldivad omamoodi uudsed, kuid siiski äratuntavad lahendused.
Kahtlemata saab masina loodu esialgu kehv nagu teismeliste garaažibänd. Võibolla on see liiga sile, imal, lihtne või hoopis liialt keeruline. Aga tulemus ehk looming kindlasti tekib ja neid teoseid saab sadu ja tuhandeid, millest igaüks muutub inimkonda samas keskkonnas katsejänestena kasutades õppetunniks, mille abil oma teoseid üha paremaks tuunitakse.
Ühel ilusal päeval jõuab masina kirjutatu kõigisse mõeldavatesse edetabelitesse, olgu need kasutajate hinnangute põhjal tekkivad või muusikakriitikute poolt koostatud. Esialgu võib see juhtuda uudsuse tõttu, aga aja möödudes kordub see taas ja taas ning samal ajal õpib AI ka sellest ning püüab tulevikus paremini teha.
Me inimeste ehk veidi vingema ajuga loomadena usume, et oleme hullult loomingulised ja meie teosed sünnivad mingist müstilisest “vaimusilmast”. Päriselt see nii ei ole ning sageli ei suuda, aga lisaks ei taha ega julgegi me täies mahus ette kujutada, mis teeb ühest teosest suurteose või vääramatult menuki. Kuid see, mis teeb, ei ole piisava andmehulga korral midagi keerulist ning võib lisaks suurepärasele rütmile, meloodiale ja vaimukatele sõnadele taanduda lihtsatele elementidele nagu loo jooksul paaris kohas pisut valesti trehvanud noodikäuks, mõni ajukeemiat vallandav kaja või vaid korra kostuv vaevumärgatav, kuid ajjusööbiv “kõll”.
Masin märkab seda kõike.
Lisaks teostega seotud nüanssidele märkab masin tänu me enda poolt süsteemidesse jäetule aga sedagi, millised on sarnase maitsega ja huvidega inimrühmad ning oskab kõiki neid sihtida ja üha paremini rahuldada.
Ja niimoodi aja jooksul meid esialgu muigama panema, siis üllatama ning viimaks vaimustama õppides sünnivad lõpuks teosed, mis väga tõenäoliselt puudutavad praktiliselt meist igaühe hingekeeli täpselt nii jumalikult, et me ise ei oska seda enam piisavalt hästi sõnadessegi panna. Selles saab olema kõik, mida me ootame ja täpselt nii palju seda, mida me ei oota, et meid, siin planeedil toimetavaid ja end keeruliseks arvavaid sipelgaid, inspireerida ja motiveerida.
Päris kindlasti saab masina loodu olema samaväärne inimeste poolt kirjutatud maailma suurteostega. Aga kahtlustan, et tegelikult isegi parem.
Ja siis võime suure tõenäosusega kuulda, vaadata ja lugeda masinate kogemustest ja arvamustest, milliste järeldusteni nad oma eksirännakutel jõudnud on ning sellest ise õppida. Enne kui märkame, saab tehisarust suunamudija ja õpetaja, keda pigem meie, tema loojad, suure innu ja tulisusega järgime.
Seda ei ole mõtet karta.
Kui me ei lõpeta mõtlemist, rääkimist, kirjutamist, laulmist, joonistamist, pillimängu harjutamist, meisterdamist ja ehitamist, ei juhtu sellest kõigest ju midagi. Masin aitab meid ja teeb küll ise paremini, aga mis sellest?! Suured meistrid oskavad ka nende tundides käivatest lastest paremini pilli mängida, aga see ju ei tähenda, et lastel polegi mõtet harjutada.
Seega oht, mida tehisintellekt meile peamiselt kujutab, on võimalus laisaks muutuda ja manduda, sest mõtlemise ja kirjutamise asemel oleks palju mõnusam Spotify’st kõlava muusika saatel kellegi loodud huvitavat ja ägedat sisu skrollima vajuda.
Kas inimkond on piisavalt tugev, et mitte laisaks muutuda?
Ei tea ja seda saab olema huvitav näha, aga juba alanud lauluvõistlust me võita kindlasti ei saa.
