Täna on minu viimane päev Hiinas ja homme sõidan ära Hong Kongi, et ülehomme Eestisse lendama hakata. Arvasin, et oma siinoleku aja jooksul ei kuule ma kordagi teist eestlast peale oma hea kolleegi, Andrese. Aga võta näpust. Täna sattusime siin Shenzhen’i linna Shekou piirkonna Ming Hua kuivamaamerelaeval juhuslikult WC-sse minema, kui omavahel arutamise vahele kostis sulaselges matsikeeles: “Kas mu kõrvad kuulevad õigesti?”
Jah, need kuulsid õigesti – ja jah, keegi eestlane oli samuti tööasjus Shenzhen’i sattunud.
Saime ka kiiresti veel teada, et tema naine oli Hong Kong’i jäänud ja et kuna pool kuludest kannab tööandja, oli ta omaenda kuludega enda naise komandeeringusse kaasa võtnud. Väga mõistlik mõtlemine, arvestades, et täna oli näiteks õhtul veel pimedas siin 24 kraadi sooja ja üldse olemine väga mõnus. Kindlasti parem kui Eesti -8 C, sool, Savisaar, auklikud teed, tolm, sopp ning lumesadu. Neetud parasvööde, eksole, kus isegi jaanipäeval on +15C ja sajab seenevihma, nii et sõnajalaõis jäädavalt udusse mähkub ning leidmata jääb.
Kusjuures üks väga hea asi, mis siin subtroopilises kliimas viibides selgeks on saanud, on see, et kuna siin vast on mingi 3,5 inimest ühe sääse kohta, siis erinevalt Eesti suvest mingeid putukaid õhus lendamas ei tähelda, samas sääsed iseenesest eksisteerivad ja on samasugused nagu Eestis. Neid lihtsalt on nii vähe, et kunagi ei satu sinu juurde. Ma ei kujuta üldse ette, et Eestimaal oleks selline olukord 5 aasta jooksul, et päike on loojunud, tuult ei ole, sääski ei ole, sooja on 24 kraadi ja väljas on ideaalne lühikeste riietega olla. MITTE MISKI EI HÄIRI!
Selle olemise peale ostsin oma kallile pojale ühe puldist juhitava, väidetavalt küroskoobiga varustatud Hiina helikopteri, mis varsti katki ära läheb, võtsime paar kolm kuni neli õllemari ja tõotasin endale, et kui elu võimaldab, kolin Eestist ära kuskile, kus on päriselt ka hea elada ning seda mitte elatustaseme või nõmedate materiaalsete olude mõistes, vaid täiesti sulaselgelt just kliima poolest. Mulle väga sobiks Lõuna-Saksamaa või Austria kliima ja olustik. Mäed, Alpi aasad, rohelus segatuna ideaalse asfalti, puhaste autode, võimsa loodusega ja muu sellise elamisväärsega. Selle nimel tasub töötada ja pingutada.
Andku Eesti Vabariik ja kallid patriootidest kaasmaalased mulle andeks, aga ma ei taha oma riigile tulumaksu maksta lihtsalt selle jaoks, et sääskedest surnuks puretud saada, tajuda imelikke skandinaavialikke ahistavaid piiranguid alkoholi, tubakamüügi jms suhtes ning teada, et ma ei saa endale kunagi mitte sittagi lubada.
Parem elan nagu immigrant arbuusiseemneid suunurgast sülitades, aga tõepoolest nii vabalt nagu ma ise tahan ja sellises kliimas, mis mulle meeldib. Kui me juba maailmakodanikud olla tahame, siis miks mitte olla seda seal, kus endale meeldib. Üheksakümnendatel, kui Eesti oli veel nagu metsik lääs, kus elu täpselt nii hea, kui selle ise endale tegid, oli siin huvitav, aga iga aastaga muutub olukord üha sotsiaaldemokraatlikumaks. Ja nii ma enam ei näe ühtegi põhjust peale sõprade ja Eesti keele pikas perspektiivis Eestis elamiseks.
Miks Teie kõik Eestis elada tahate?
Ma pole samuti aru saanud nimest “parasvööde”. Kellele paras? Kobrastele?
Või on mõeldud rohkem nii, et: “Paras neile kes selles vöötmes elama peavad”?
Minagi ei pea ennast Eesti patrioodiks. Mida see patriotism üldse peaks tähendama? Minumeelest on see midagi muud kui armastus oma kodumaa “püha pinna” vastu. Näiteks mingi kooslus, mille hulgas on kodanike austus ja hoolivus kaaskohanike vastu ning riigi vastutulelik ja õiglane suhtumine oma kodanikesse. Eesits need kõik praktiliselt puuduvad. Kui riik sigatseb ja paljud kaasmaalased teevad sama, siis on raske mingist patriotismist ja kodumaaarmastusest rääkida. Lisaks sellele jookseb majandus allamäge ning elukvaliteet on palju palju kehvem kui mitmetes naaberriikides. Ometigi me pole ju siin kehvemad inimesed. Ma ei eita seda ja saan aru, et oleme veel “arengumaa”, aga seda ei saa ka normaalseks pidada, et kõrged riigijuhid kinnitasid ka veel pärast majanduslanguse algust, et kõik on korras. Ei olnud ju…
Usun, et oleksin ka ise valmis kodumaa tolmu oma jalgadelt pühkima. Ma ei tea kas ajutiselt või kui pikaks ajaks, aga teatud võimaluste korral prooviksin küll. Mingid a’la Soome ehitajaks või Iirimaale kalkunikitkujaks minemised jäävad muidugi ära, sest eemärgiks ei ole minna välismaale neegriks, et selle arvelt pisut rohkem teenida kui kodumaal. Küll aga prooviks välismaal “päris elu” elada.
Samas praegu leian, et olen selleks veel liiga vähe haritud ja ei räägi piisavalt hästi võõrkeeli, et välismaal ennast vabalt tunda ja edukalt tööturul konkureerida. Aga kõiki neid oskuseid annab lihvida.
Fossiil või mitte fossiil. Mõtleva inimesena ma ei näe põhjust, miks peaksin seda õudust siin kannatama. “…aga vaadake mis Savisaar seal teeb…” Kõik probleemid ongi unustatud. Kõikidest on nagu ööga saanud eksperdid, kuidas juhtida endalt tähelepanu eemale. Aga vahet pole. Mind ei huvita, mis toimub tlna peakontoris, riigimajas või rõngu vallavalitsuses. Tõesti, see jätab mind külmaks. Tänu eestlaste alalhoidlikuse instinktile ei leia iial piisavalt kaastoetajaid, isegi mitte siis, kui üritan mässu tõsta. Uskuge mind, olen seda proovinud. Eestlane – kommenteerib ebameeldivat kusagil interneti sügavustes, kus tema hääl leiab palju toetajaid. Tänavale ei julge keegi tulla. Prantslane – midagi ei meeldi – põletame autosid, kakleme politseiga ja rüüstame majasid. JA SIIS. “Oi kui pahad tingimused meil siin Eestis on ja blablabla. KÕIK. Ja ongi kõik…ja siis vingutakse…uskumatu.
Olen proovinud viimased 4a leida endale kohta Saksamaal. Just Lõuna-Saksamaal. See sügis mul see õnnestus. Kuid mitte lõunas. Vaid puhta idas. Sain pakkumise Berliini. Aga Berliin…kõik kiired autod ja Autobahn kõrvale jätta pole see muud midagi, kui 10x suurem Tallinn. Te ei kujuta ette, kui paljudes poodides on võimalik vene keeles suhelda. Lihtsalt uskumatu. Aga Lõunas ei taha meid IDA-EUROOPLASI keegi näha. Sinna autsaiderina tööle saada on peaaegu võimatu. Isegi ida-sakslased räägivad seda, et tahaks muunihhisse tööle minna. Kes ei tahaks. Keskmine palk on seal 3,5k eur. Võrdluseks Berliin 1,4k eur. Väike vahe…või mis?
Aga ikkagi. Isegi siis, kui ma ei kuulu nende isikute hulka, kes raha hindavad – õige summaga on iga ilm ja ilmastik ilus. Nii see ON!