Poleks arvanud, et see hetk nii ruttu kätte tuleb, kus saan ka öelda, et mind on omaenda füüsiline vorm huvitama hakanud. Sestap otsustasime abikaasaga nädalavahetusel seada sammud tenniseklubisse. Igasugu jõusaalid mulle ei niiväga ei meeldi, küll aga sobivad hästi kõik tegevused, kus saab arvutada punkte, ennast liigutada ja teisega mingil teemal dialoogi pidada.
Kunagi aastaid tagasi, ülikooli ajal sai squashi mängitud. See oli ka tore. Sedapuhku aga otsustasime tennise kasuks. Ei saa öelda, et mulle lapsepõlves ei oleks sulgpall kiviga raskuse andmiseks täiendatuna meeldinud ja tennis on sisuliselt ju ka reketiga pallile pihta saamise üritus. Seega igati loogiliseks jätkuks. Minu üllatuseks ei olnud see tennisemängimine ka üle mõistuse kallis võrreldes igasugu spordiklubitasudega. Muidugi eriti hea kulude mõttes tuleb see, kui vastaspool on teisest “leibkonnast”, sest siis jaguneb väljakutasu kahe vahel. Kuid aegajalt kannatab ka ühe pere liikmetel seda mängu harrastada, et veri jälle soontes korralikult käima saada.
Naisterahva vastu tennist mängida on minu puhul igati OK, sest vähegi tugevama vastase korral sureks ma ilmselt väljakule ära ja see oleks minu viimane sportimine. Võin jumala kindlalt öelda, et meil oli väga lõbus. Jalad on täna mõnusalt valusad ning kogu see veedetud aeg ei muutunud põrmugi tüütuks. Kusjuures, minu suureks rõõmuks läksime oma esimesele tennisetreeningule ka nagu stiilipeole, sest väga lahe on minna päikeselise ilmaga puhta kupeemercedesega tenniseklubi ette, võtta elegantse liigutusega pagasiruumist joogipudel ja varustus ning heatujuliselt sportima siirduda. Selline tunne on, nagu oleks 20 aastat vanast 300 CE-24 reklaamprospektist välja astunud.
Varsti peaks veel selle laulusalmi esimene pool ka kätte jõudma, siis võiks päris rahule jääda:
Ei pea sa muret tundma igast pennist
Su kohta öeldakse, et oskad elada
Et olla vormis mängid teisipäeval tennist
La-la-la-la-la-la-la-lalla-lalla-laa
Oo… suurepärane Tauno! Kiidan algatust!
Minu tennisekarjäär lõppes kunagi kooliajal sellega, et keegi sõber laenas minu tennisereketit ja tema laenas seda kellelegi edasi ja peale seda jäljed kadusid. Reket jäigi kadunuks:D
Aga kus väljakul mängisite? Võiks perekondliku turniiri teha mõnikord?
Käisime Ropka tenniseklubis. Ta ei ole kallim ega odavam kui teised võimalused, aga on suht kaasaegne koht viisaka pesuruumi ja väljakutega.
Aga see turniirivärk, sellega on see lugu, et selle võiks teha kunagi kaugemas tulevikus, sest peame veel väga-väga palju harjutama, et üldse mingitki mängu moodi mängu teha. Aga küll jõuab.
Mis toimub? Aasta 2010 on inimesed hulluks ajanud. Ma tean nii paljusid, kes ei ole iialgi spordi poole vaadanudki, ei ole oma vormi peale mõelnudki, kuid just sellel aastal on asutud suure hooga sportima, oma vorm parandama, toitumise üle mõtlema. Ma ei mäleta, et ühelgi varasemal aastal oleks midagi sellist aset leidnud. Kõik see on äärmiselt positiivne. Mul on hea meel, et nii minu enda, kui ka paljude teiste teadvusesse on jõudnud arusaamine, kui olulised on enda vorm ja tervis. Tegelikult ongi nii, et kui enda füüsise eest hoolt ei kanna, siis pikemas perspektiivis ei ole mõtet ka rahaasjade üle niipalju pead murda, sest elu võib enne otsa lõppeda, kui oma saavutatut nautima saab asuda.
Soovin Sulle edu ja loodan, et peagi näed ka motiveerivaid arenguid.
Maladets!
Selline idee tuli pähe, sinu posti lugedes. See lähtub ka mõtteterast “Terves kehas, terve vaim!” Nimelt käin ma iga päev jala tööle ja üritan ka nädalavahetuse päevadel oma 10.000 sammu päeva kohta kokku saada. Ja idee oleks siduda oma märsi ülevaade, astutud sammudega, et näha kas vaimne võimekus on kuidagi ka seotud kehalise aktiivsusega. 🙂
Mina nimelt usun täiega, et vaimne võimekus on seotud füüsilise võimekusega. Oma 5 aastat tagasi olin päris heas füüsilises vormis, sellel ajal töötas ka minu mõistus hoopis paremini ning vaimse töö võimekus oli palju palju parem. Praegu ongi käsil sellise olukorra taasloomine 🙂