Inimeste peamine probleem ei ole sageli nendes endis vaid nende mõjutatavuses teiste poolt. Muidu on tore mees, aga sõbrad ajavad jooma. Muidu teeks siilisoengu, aga teised naeravad välja. Muidu õpiks viitele, aga siis peetakse nohikuks. Kogu aeg on olemas need “teised”, kes meil oma elu elada ei lase.
Ühiskond surub meid kindlatesse raamidesse ja avalikkuse tähelepanu võib olla ühel hetkel tiivustav või laastada motivatsiooni täielikult. Pean ütlema, et olen oma blogipidamise käigus kogenud mõlemat, kuid üldiselt jääb negatiivne noot tugevamalt meelde ja see viib iga kord tohutule motivatsioonilangusele. Mulle ei meeldi, kui teised minust halvasti arvavad ja seetõttu on sageli mõistlikum ise mitte midagi teha või kirjutada, sest siis ei saa need “teised” ka millegi kohta arvamust avaldada. Korduvalt olen leidnud ennast esimese reaktsioonina soovimas mõne postituse või kogu blogi maha kustutada. Aga see ei annaks tegelikult ju mitte midagi.
Eelmisel nädalal tuli mul korraks naer peale, sest samastasin ennast Jaak Joalaga, kes inimestega suhelda ei taha ja parema meelega kõnedele ei vasta. Olin tol hetkel tüdinud sellest, mida keegi arvab ja keda miski huvitab ning sain sisimas aru, kui vähe see kõik mind ennast huvitab ja kui väsinud ma sellest kõigest olen. Kusjuures ka käesoleva blogipostituse eest võib vabalt mõnes foorumis välja teenida kommentaare stiilis: “Siin mingi idioot halab elu emotsionaalse külje üle”. Minu arust pole see ei konstruktiivne ega ka ilus.
Võimalik, et on olemas koolitusi, kuidas tulla toime ühiskonna, erinevate avalike gruppide või konkreetsete inimeste negatiivsete reaktsioonidega. Selliste koolituste puudumisel ei kujuta ma ette, kuidas on võimalik saada nii tugevaks isiksuseks nagu kõik avaliku elu tegelased alates telesaatejuhtidest lõpetades poliitikutega, keda suur hulk inimesi iga päev avalikult solvab, mutta tambib või niisama laimab.
Ma ei tea, kas inimeste negatiivne suhtumine, mis eriti internetis levib, on tingitud konkurentsi tunnetamisest või soovivad kõik olla Liivimaa parimad ratsutajad. Kindel on aga see, et maailm võiks areneda palju suurema kiirusega ja paljud varju jäänud loomeinimesed võiksid avastatud saada, kui ühiskond meid pidevalt mingitesse enda poolt määratletud kastidesse suruda ei sooviks. Hitlergi oleks võibolla olnud hea maalikunstnik ja võibolla on hoopis “teised” süüdi, et temast kohutav riigijuht sai?
Siinkirjutaja ei kuulu nende hulka, kes arvavad, et peame olema igas asjas naabrist paremad. Kui naabril on parem muruniiduk või auto, siis minul võib olla parem haridus või sirgemaks triigitud särk. Kindel on see, et kõiges ei saa olla parem kui teised või isegi väga hea. Sama kindel on, et kõigile ei saa meeldida. Seega ma ei püüagi seda teha ja ei soovita seda kellelegi, sest see oleks ette kaotatud lahing.
Võibolla õpetab ühiskonna surve meile siiski midagi väärtuslikku. Minule õpetab see iga päev laveerimist nii, et minu enda soovid täidetud saaksid arvestades ka nende “teiste” ootustega. Tegemist on läbirääkimiste, kompromisside tegemise, olulise ja ebaolulise info eristamise, konfidentsiaalsuse, paindliku planeerimise ja diplomaatia õpingutega.
Ühiskonnas hakkama saamine on üks elukestva õppe vorme, mis suurel määral lõpuks määrab meie edukuse, tahame seda või ei. Seetõttu ma just otsustasin, et siiski jäta blogipidamist veel katki. Mis sellest, kui mõnele ei meeldi – midagi ma sellest kindlasti õpin.
Tauno, loe igat kommentaari nii, et kas selles sisaldus nõuanne kuidas ühte või teist asja järgmine kord paremini teha. Kui ei, siis on tegemist vinguva kriitikaga ja see p___ unusta kohe ära kui sa kunagi kuhugi jõuda tahad.
Kõik inimesed, kes kusagile jõuda soovivad, peavad õppima eristama normaalset tagasisidet (kommentaari) lihtsalt kellegi depressiivsest väljaelamisest sinu artikli all.
Mõned laused teistelt:
“Iga loll võib kritiseerida, hukka mõista ja vinguda ja enamus neist teeb seda.”
Benjamin Franklin
“Kui me kritiseerime teist inimest, siis ei ütle see mitte midagi selle inimese kohta – vaid see ütleb midagi meie enda vajaduse kohta olla kriitiline”
Tundmatu
“Tee seda mida sa tunned enda südames õige olevat – sind kritiseeritakse niikuinii. Sa oled neetud kui sa midagi teed ja oled neetud kui sa midagi ei tee.”
Eleanor Roosevelt
Teiste arvamusest liigne hoolimine on üks vastikumaid pidureid siin maailmas, mis takistab inimeste tegemast seda, mida nad tegelikult soovivad. Aga kes selles süüdi on? Mina näen siin ühe suure süüdlasena kasvatust. Olen näinud kuidas väga palju vanemad üritavad oma lapsi korrale kutsuda, paludes neil mitte jonnida, sest teised ju vaatavad ja ei tea mida nad siis küll mõtlevad. Ehk siis üritatakse last korrale kutsuda, püüdes panna teda häbi tundma teiste inimeste ees. Last ei pea huvitavama, mida arvab naabritädi, või kurat teab kes, tema jonnimisest, see mis last korrale kutsub ei tohiks olla küll hirm selle eest, et äkki keegi näeb, milline ma tegelikult olen. Laps kasvab suureks ja siis juba huvitab teda igal sammul teiste arvamus.
Praku päris elus on tõepoolest nii, et olemaks aktseptaabel, tuleb olla vähemalt mingilgi määral selline, nagu on teised ümberringi, täpsemalt siis see grupp või seltskond, kuhu parasjagu kuulutakse. Aga nagu mujal, tuleb ka siin leida endale see õige tee, et kui palju olla teiste moodi ja kui palju julgeda olla enda moodi.
Ja tegelikult ei sõltu midagi teistest niipalju, sõltub vaid siis, kui laseme end nende arvamusest liiga palju kannustada.
Teiste arvamus on rämedalt segane teema. Nagu Eino Baskin kunagi ütles, siis ma toon näiteid.
22.06 pärastlõunal ootasin ma enda vana kooli õues enda noorima venna 12-nda klassi lõpuaktuse lõppu, et talle üks lillekimp kinkida ja niiviisi õues viibides jälgisin enda ümber toimuvat, peamiselt inimesi ja nende käitumist. Ütleme nii, et mul tekkis pidevalt oma arvamus selle kohta, mida keegi parasjagu tegi. Noh, n+1 türblit tõmbas suitsu ja tõenäoliselt lendas koniots asfaldile. Mõni naeris nii, et õu kajas. Ja eriti häiris mind see, et veel mitmepäevasest vihmast pehmele õpetajate maja esisele murule otsustati parkida üks auto ja kuna see näitas eeskuju, siis ka veel teine ja äkki ka kolmas. Jälle mul tekkis arvamus, et kus persses on nende inimeste ajud, või õigemini – äkki need ongi persses? Esiteks muru saab kindlalt rikutud. Teiseks on see kellegi teise muru. Kolmandaks, kas siis tõesti ei jõua 10 sammu astuda parklatest, kus oli veel hulgaliselt ruumi? Ja ma tahtsin küsida, et miks ei ole Eestis sellist seadust, et näiteks murule parkija auto juurde sõidab kohe metallipress, mille juht küsib murule parkinud auto juhilt, et kas tal oli mingi veenev põhjus murule parkimiseks ja kui vastus on jura, siis käivitatakse pneumaatiline press ja pressitakse auto metallkastiks ning kõige peale esitatakse ka muruleparkijale arve pressimise eest ja trahv.
Ma jätsin enda arvamuse enda teada ja ma ei ole kindel, et kas minu nägemus oli õige, aga mulle vähemalt tundus tol hetkel, et oli. Aga ma olen enam kui kindel, et murule parkijatel oli ka oma arvamus olemas, isegi kui see oli vaid mõte, et “ma pean kooli peauksele lähemale saama”. Äkki oli nende mõtteks, et näe, kuradi jobud seisavad siin koolimaja esisel asfaltplatsil ja ma pean nüüd seetõttu siia murule parkima?
Mis ma tahan öelda, on see, et arvamused on kõigil olemas ja need on erinevad. See ongi see, et kõikidele inimestele ei saa su arvamus meeldida. On vaid väga väheseid tegelasi, kelle tegemiste kohta kommentaare lugedes peaaegu ei leiagi negatiivset arvamust ja siis ei ole üldse oluline, et kas arvamuse arvaja on lihtsalt loll tatipritsija või tunnustatud kriitik.
Nii et Tauno, kirjuta ja arva aga edasi, sest Su arvamus läheb korda ja paneb mõtlema. Vähemalt mind. Loomulikult ei ole ma iga Su arvamusega nõus, aga see oleks ka imelik, kui arvamused ei erineks. Ja kui inimestele erinevaid kanaleid (see blogi on ju ka üks kanal) pidi lahkelt või kurjalt enda visiooni korduvalt edastada, siis võibolla mõne “murulparkija” arusaam muutub normaalsemaks.
Eelmisest suvest oli üks väga tore kogemus laulupidu, mille teist päeva ma vaatamas käisin. Päriselt ka – ma tundsin tol hetkel, et siia on kokku tulnud 1/10 parimatest Eesti inimestest, sest ma mitte kordagi ei kuulnud kedagi sõimamas ja praht visati prügikasti. Justkui näis, et inimesed arvavad ühtemoodi enamuses, kuigi ka sel hetkel olid eriarvamused õhus. Näiteks Jänes ronis pulti “Eesti lippu” dirigeerima. Ma ei olnud ainus, kellele see ei meeldinud, aga tegemist ei olnud tõrvatilgaga meepotis, vaid et ehk ainult pott oli ühest kohast veidi pesemata. Jänes tõenäoliselt oli ise hingega asja juures.
Lõpetuseks vabandan enda pika möla pärast.