Mul ja väga paljudel mu lähedastel on hinge peal see, mida Eesti endale eeskujuks seab ning kuhu suundub, sest paarkümmend aastat näis asi liikuvat paremuse suunas, aga üha selgemaks saab, et millalgi oleme ära pööranud.
Nimelt oli keskmine eestlane 90-tel läbi viidud kinnisvara tagastamise, aastakümneid kogunenud vabadusejanu ning loomuliku ahnuse tõttu pööraselt rikas. Jah, meil ei olnud peaaegu üldse raha ja me ei saanud endale isegi esmaseid kaupu või mugavusi lihtsasti lubada, aga see ei olegi ju rikkus!
Me vanavanematele kuulusid majad, talud, metsad ning vanematele suvilad, korterid, juba toona vanad Jawad või mõned ennesõjaaegsed trofeeautod ja muu selline, mis sageli meenutas meile endile lihtsalt tolmust ja amortiseerunud kola, aga mida juba 90-tel arenenud naaberriikide ettevõtlikumad kodanikud kibekiirelt me käest klaashelmeste ja mõne viinapudeli eest laiali tassima asusid.
Veel paarkümmend aastat tagasi oli kõigi me eesmärgiks omada võimalikult suurt maja või korterit, soovitavalt hiiglasliku kinnistuga maakodu, autodega pilgeni täidetud garaaže ning kalleid ja ilusaid asju. Hästi palju kalleid ja ilusaid asju!
Me olime õigel teel, sest vara on kapital ja me elame kapitalistlikus ühiskonnas, kus kapital võimaldab kõike ja selle puudumine ei võimalda midagi.
Aga siis tulid kolm asja:
- Laen, liising ja järelmaks ehk lühiajalisele heaolule ahvatlevad finantsteenused.
- Hiilivad ja mittehiilivad varamaksud.
- Moodne arusaam, et “vähem ongi parem” ja asju omada “on piinlik”.
Esimese vastu ei saa me teha muud kui hoiduda telefone, puhkusereise või oma hobisid “kriipsu peale” võtmast ehk saame olla finantseadlikumad, aga ülejäänud kahe punkti osas on suund olnud ning saab ka tulevikus olema selgelt me rahvaesindajate ehk meie endi kätes.
Inimene, kellel on mets, maakodu, garaaž ja auto, mille garaažis seismise eest ta midagi maksma ei pea, omab vabadust ja võimekust KÕIK oma püsikulud raskematel aegadel peaaegu nulli lülitada, kuid ikkagi vastavalt vajadusele asju ära teha ja paremate aegadeni hakkama saada.
Paljud me vanavanemad elasid selliselt ära kogu taasiseseisvunud Eesti aja ehk üle 30 aasta ja suutsid sealjuures osta lastelastele kommi või limonaadi, mis sellest, et pensionist ei oleks nad suutnud maksta pooltki oma laste auto liisingumaksest. Nad kandsid sageli parandatud riideid ja kasutasid pool sajandit vanu igapäevaesemeid, aga olid tegelikult väga rikkad.
Nendest maha jäänud majad ja maad tundusid lastele mõnikord mure ja koormana, mistõttu need “hea hinnaga” ära müüdi ja saadud raha eest paremal juhul korteri sissemakse tehti või halvemal juhul uuem auto soetati. Seda ei pidanud tegema, aga mugavuse ja muretuma elu huvides tehti ikkagi. Kuid väga palju selliseid vanavanemaid on elus, väga palju sellist vara on endiselt müümata ja need inimesed ja pered on keskmise eurooplasega võrreldes endiselt rikkad nagu trollid, kuigi nad ei pruugi seda isegi taibata.
Kui lisame või tõstame oma riigis varamakse, oleme lisaks muudele põhjustele oma rumaluse tõttu ise sunnitud väga aeglaselt, aga järjepidevalt üha enam sellistest rikkustest loobuma, sest me ei suuda ega taha nendega seotud püsikulusid halbadel aegadel teenindada. Halbu aegu ei pruugi olla sageli, aga neid on iga inimpõlve või paari jooksul ja selle tulemusel koonduvad püsiväärtused tasahilju suurt kapitali omavate isikute ja institutsioonide kätte.
Ja kui propageerime, et omand on koormav, piinlik ja halb, loome keskkonna ning väärtushinnangud, kus varast loobumine muutub kodanike jaoks üha lihtsamaks ja meeldivamaks.
Samas inimene, kellel puudub omand ehk vara, peab iga jumala päev mõtlema, kuidas lisaks toidule oma üüri- ja laenumaksed ära teenindada ning selleks, et seda teha, müüb parema puudumisel pidevalt enda eluaega, vaeva ja tervist. Isegi kui ta ei müü seda nii jubedatel tingimustel nagu sajand tagasi, teeb ta seda ikkagi vähem või rohkem liiga odavalt, sest on selleks sisuliselt sunnitud ning majanduse seisukohalt kehvematel aegadel saab teda alati ka rohkemaks sundida.
Ja siis ei eristu ta milleski pärisorjast, kes on sunnitud pidevalt väärtust looma ning on “kasutu koorem” kui ta seda ei tee.
Seega isegi kui sealsete kodanike näiline heaolu meid eksitab, on olukord, kuhu juhtivad Lääne-Euroopa (ja Skandinaavia) riigid aastakümnete jooksul on jõudnud, täielikult vale ning selleni viivad protsessid kasulikud peamiselt suurkapitalile, kuid mitte kodanikele.
Me ei tohi lisada makse, mis aitavad kaasa varade konsolideerumisele, olgu selleks kinnisvara, antiik, vanatehnika või isegi luksusesemed ja pigem tasub pidevalt propageerida püsivaradesse investeerimist ning eeskujuks ja uhkuseks seada omanikutunnet ning oma asjade eest hästi hoolitsemist. Me peaksime tahtma teha nii, et võimalikult paljudel me riigi kodanikel on väärtust säilitavaid varasid ja mitte hoolima sellest, kas neid on vähe või palju, vaid keskenduma sellele, et neid oleks, alles jääks ja juurde tekiks, sest siis muutub iga sisserändaja me riigi kodanike jaoks võimalikuks tuluallikaks, mitte ekspluataatoriks ning kodanikud saavad endaga hakkama, saavad headel aegadel uhkusega panustada riigieelarvesse ja ei pea isegi kehvematel aegadel toetusi küsima. Nii jääb eestlastele me rikkus alles ja selle kasutamine muudab rikkaks ka Eesti Vabariigi.
Ma tean, et meid narritakse nüüd ja siis “ebavõrdsust soosiva poliitika” ehk väheste varamaksude või füüsilise omandi eelistamise eest ja me peale näidatakse näpuga, aga neid näppe suunab ja ässitab sageli inimlikku kadedust ära kasutades omakasupüüdlik kapital ning teiste riikide ja institutsioonide mure oma konkurentsivõime vähenemise pärast. See on hirmust ja kadedusest ajendatud kisa, mida ei tohiks kuulata, sest varade koondumine väheste suuromanike kätte on märksa suuremaks ohuks Eesti julgeolekule või rahva püsimajäämisele kui halb naaber või noormeeste vähene soov kaevikus surra.
Kui me üldse saame veel valida, ärme lähe seda teed, sest sealt ei ole võimalik rahumeelselt tagasi tulla. Jääme parem rikkaks edasi!
Kuulsin täna kontorist koju sõites raadiost päris eeskujulikku propagandauudist. Nimelt Eesti maksukoormus olevat Euroopa Liidu üks madalamaid. Seda pidavat kinnitama tõik, et Eesti maksutulu (jah – tulu) SKT kohta on samal tasemel nagu Poola oma ning Eestist tahapoole jäi “vaid” seitsme liikmesriigi “maksukoormus”.
Gott sei dank! Keegi julgeb veel karjast eristuda ja asuda anarhistlikule “pimeduse poolele”.
Tulles tänaste päevasündmuste valguses tagasi ühe mitte kõige uuema EVEA artikli juurde, siis mulle näib, et Eestis väikeettevõtjana tegutsemine on muutumas täiesti mõttetuks ning inimesi sunnitakse poolvägisi pigem palgatöölisteks, kes ei pea mõtlema, mis moodi Maksuametile pidevalt tõestada, et Sa pole seaduserikkuja.
Päris täpselt ei oska ma seda välja arvutada, sest see sõltub paljuski omandist (nt maamaks), tarbimisharjumustest (aktsiisid) ja muudest personaalsetest teguritest, kuid laias laastus saab arvutada järgmiselt.
Eelmisel nädalal hääletati järjekordselt maha Keskerakonna poolt Riigikogusse lugemisele saadetud seadusemuudatus, mis taotles füüsilisele isikule astmelise tulumaksu kehtestamist. Tulemus vastas järjekordselt ootustele.
Täna ilmus 
Kuna kodus haige olles pole midagi eriti paremat teha kui tutvuda erinevate vaatenurkadega maailmale ja ühiskonnakorraldusele, vaatasin lõpuks läbi viimase Zeitgeist’i filmi Moving Forward ja tahaksin seda nüüd pisut arvustada.
Täna juhtus mulle tänu mu kallile abikaasale kätte 1889. aastast pärit kaheksas trükk C.R. Jakobsoni teosest “Kooli Lugemise Raamat” ja see, mis jutte sellest lisaks algpõhjusele, miks see raamat täna välja otsiti, leida võis, köitis mind päris tükiks ajaks.