Kerge langus, mida olin selleks nädalaks oma aktsiaportfellile prognoosinud, leidiski aset ja tervelt neli järjestikust punast päeva said alles täna rohelisema punkti, sättides portfelli kokkuvõttes eelmise reedega võrreldes 1,92% madalamale. Oma kahe eurosendise langusega tegi Arco aktsia tervelt 9,09% allasõitu, protsentuaalselt kõige vähem muutus Tallinna Vee aktsia, kõigest -0,09%. Kahjuks tõusjaid sel nädalal ei leidunud ja üldiselt olid muutused üldse suhteliselt igavalt minimaalsed.
Kuna prognoosida on vahva, ennustan kohvipaksu ja tähtede seisu pealt ilma igasuguseid analüüse tegemata ka järgmiseks nädalaks uimast turgu, mille järel võiks portfell siiski 0,5-1,5% võrra plusspoolel lõpetada. Ikkagi vabariigi aastapäev ja puha.
Mitte kunagi ei ole see mulle kohale jõudnud paremini kui sel nädalal, kus tuleb otsustada, kes sellest ettevõttest, kus ma töötan, sõidavad Hiinas toimuvatele vormikatsetustele. Ma ei ole kunagi Hiinas käinud ja nüüd oleks see võimalik. Aga eriti nagu ei viitsiks minna. Mõni reisihuviline võib üllatuda, et millest selline nõme ja arrogantne käitumine tasuta võimaluse puhul. Vastuse aga võiks esitada küsimusena. Mida pakub mulle see pingutus?
Kas saadav elamus on seda väärt, et taluda pikka lennureisi, kohanemist erinevate ajavöönditega, meeleheitlikku kõhu- jms nakkushaiguste vältimist ja suure tõenäosusega vaevalist suhtlemist kehva inglise keelt oskavate inimestega? Ma ei ole selles kindel.
Kui mul oleks mingi isiklik ärihuvi sinna kohale lennata, oleksin ma ilmselt teist meelt. Aga mis suhtes võiks olla mulle kasu(m)lik lennata mingisse erimajandustsooni, kus hinnatase on ehk veidi madalam kui siin, kui maailm on niigi sedasama jama täis, mida seal suure tõenäosusega eest leida võib (vt ka www.alibaba.com)? Ma olen skeptiline, et see reis võiks pakkuda kontakte ja võimalusi, mis mind isiklikus plaanis haljamale oksale aitaks. Võibolla räägiksin teist juttu, kui lend läheks Indiasse või Vietnami, sest seal on hinnaeelised arvatavasti veel olulised. Väidetavalt on aga see osa Hiinast juba hindade poolest peaaegu siinsel tasemel ja seega tundub kuidagi eriti ebahuvitav.
Kas mind erutaks sealse kultuuri, kliima, toidu jms kogemine? Taaskord tuleb vastus eitav, sest kõige selle kogemine on palju mugavam kodust lahkumata. Internet, televisioon jms on kogu maailma teinud imepisikeseks. Uudised ja informatsioon levib millisekundite jooksul ning puudub igasugune vajadus Eesti piirest väljuda kogemaks praktiliselt kõike sedasama, mida koha peal, aga palju turvalisemalt ja kindlasti väiksema vaevaga. Tõenäoliselt suudaksin kodus viibides kättesaadava info abil õppida ära mõne traditsiooni või käitumistava, mis on Hiina kultuurile omane, aga ei suudaks seda teha selle lühikese nädala jooksul seal viibides. Pealegi – toidu argument langeb nagunii ära, sest korduvalt samas piirkonnas komandeeringutes viibinud kolleegide sõnutsi tohib koha peal einestada ainult Mac’is või teistes sarnastes rahvusvahelistes toitlustuskettides, mis tahavad ja suudavad tagada korralikke hügieenitingimusi. Seega saab Hiina toitu süüa küll Tartus, aga mitte Hiinas.
Milliseid uusi teadmisi ja elamusi pakub tänapäeva inimesele üldse välisreis? Võin üsna kindlalt väita, et mitte midagi üllatavat. Sellest tundest ajendatult on valitud ka käesoleva postituse pealkiri. Olen varemgi maininud, et inimesi on üha raskem üllatada. Info levik ja teaduse areng on nii kiire, et kõike peetakse juba iseenesestmõistetavaks. Kui 100 aasta eest jooksid poisikesed linnas autole järele ja käisid raha eest laadal ahvi vaatamas, siis tänapäeval imestame pigem selle üle, et miks ei ole kosmosest veel korralikku eluvormi välja kaevatud. Meid paneks korraks imestama, kui seesama laadaahv pimedas värviliselt vilguks, aga kohe kui oleme internetist ära vaadanud selgituse, kuidas teadlased tema geene muutnud on ja see kõik tänu ainevahetuse ning nahapinnalt erituvate ainete vaheldumisele võimalikuks osutub, ei saa me aru, miks selliseid ahve juba lemmikloomade ja dekoratsioonielementidena ei müüda.
Selleks, et näha hiinlast ei tule minna Hiinasse. Selleks, et näha andekat hiinlast võib vabalt Youtube’i käima lasta ja sellist ei näe kindlasti isegi Hiinas viibides niisama naljalt. Ühest küljest on see kohutav, sest niimoodi kaobki tasapisi vajadus kodust väljuda. Kaob mõte ja motivatsioon kogeda päris maailma, sest päris maailm on ohtlik, ebamugav, sageli kallis ja pingutust nõudev. Ja on tõepoolest reaalne oht, et niimoodi tasapisi, aastasadade jooksul muutub inimkond täielikult paikseks, oma kapslis viibivate mõtlevate kookonite kogumiks ning selle kõik, mis nõuab liikumist, teevad meie eest ära tehnika ja arvutid.
Just selle vältimiseks tuleks siiski see komandeering ette võtta. Tõestamaks endale, et ma eksin.
Selline hüpotees on mind kummitanud koolipõlve ajalootundidest saati. Mingi sakslase kirja pandud jama, et eestlased karjuvad Tharapitha või midagi sarnast, ei ole mulle iial tundunud mõistliku sisendina tõsise näoga arvamaks ja ajalootunnis lastele rääkimaks, et selline mõiste võiks tähendada “Taara, Avita!”. Üleüldse ei usu ja pole iial uskunud ma seda, et eestlased on olnud muiste just “Taara” usku, sest kuigi sarnasus Thor’iga on tõesti hämmastav, on minu ebapädeval hinnangul heal juhul tegu kerge eksitusega. Tõepoolest – pseudoreligioon oleks õige sõna sellise käsitluse kohta, sest mitte üheski originaalallikas ei ole ju mainitud sellist looma nagu “Taara”.
Mida tähendab Tharapita, Tarapitha, Therrapita, Tharapitham, Tarrapitta, Tarapitha, Tharapitha, Tharaphita või hoopis Tharrapitta?
Kindlalt ei saa me seda kahjuks ilmselt iialgi teada, sest muistsed eestlased metslastena ei olnud just kõige kõvemad kirjamehed. Ainus, kes teemat üldse lähemalt kajastanud on, ongi seesama kahtlase pädevusega ristisõdijate sabarakk Läti Henrik oma “Liivimaa kroonikas” ja seetõttu võib öelda, et tegu võis olla ka kodaniku(e) väga puise keeletunnetusega, mistõttu ei pruukinud eestlased üldse täpselt sellist väljendit kasutada. Siiski, nagu täna selgub, ei ole ma ainus, kes selle pärast südant valutanud on.
Lugedes samale häirivale küsimusele vastata püüdvat käsitlust eestikeelses Wikipedias (http://et.wikipedia.org/wiki/Taarapita), jääb ometi kõigile kõhklustele vaatamata rõhuma tunne, et eestlastel oli ilmselt tõpoolest vähemalt lähedaselt sellise nimetusega jumalus, Taarapita. Seetõttu ei saa ma näiteks öelda, et eestlased, ropud ja lihtsad nagu nad suure tõenäosusega olid, võinuks vabalt lahingus karjuda “T**a pihta!” või muud sarnast, millele Henriku paljukuulnud kõrvad tähendust anda ei osanuks või tahtnuks.
Kogu müsteeriumi kokkuvõtteks aga on kindel üks – originaalusk, mis eestlaste seas enne ristisõdu toimis, oli kindlasti väga põnev ning erinev sellest, milliseks me seda täna peame. On täiesti kohutavalt kahju ja suisa andestamatu, et seda isegi ei püütud enne hävitamist uurida või dokumenteerida. Aga võibolla ei ole neid dokumente veel lihtsalt leitud ja see võiks olla korralikuks väljakutseks mõnele tõsisele ajaloohuvilisele?!
“Ei ole lõppu, ei ole algust,” kõlasid luuleread ühes vanas heas Eesti filmis. “Ei ole tõusu, ei ole langust,” võiks kõlada väljend aktsiaportfelli sellenädalase liikumise kohta. Tõeliseks paigalseisjaks osutus Olympic, mis platseerus täpselt 0,00% kõrgemal kui eelmisel reedel. Positiivseimat liikumist näitas Baltika (+4,0%), kui kolme eurosendilist liikumist tõesti märkimisväärseks nimetada saab. Kõige enam langes Ekspress Grupi aktsia (-7,3%), aga see jällegi ei mõjuta minu portfelli peaaegu üldse.
Kogu vaikse nädala kokkuvõttes õnnestus siiski pärast esmaspäevast tublimat üles- ja teisipäevast allaliikumist lõpetada väga kergelt plusspoolel (+1,26%), mis tähendab ühtlasi, et kui eelmise reede lõpetasin investeeringu väärtusega alla 40% kasumis, siis sel nädalal on väärtuse lisa nibin nabin üle selle piiri.
Siiski tuleb tunnistada, et pidin oma sõnu sööma, sest eelmisel nädalal prognoosisin selleks nädalaks kerget languse jätku. Pikendan siis oma prognoosi nädalasse 7, sest ma arvan üsna kindlalt, et jaanuari tõusudest ei ole veel kogu õhku õiglaselt välja lastud.
Ma olen väga õnnelik inimene! Paljude jaoks on mõnikord isegi arusaamatu, kuidas see nii olla saab, kuid võin kinnitada, et iga päev ja iga tund, ka närveerides, olles pahas tujus ja väsinud, olen ma sisimas ikkagi väga õnnelik. Samal ajal võibolla ei olegi päris normaalne, et mõtlen iga päev keskmiselt korra tunnis surmale ja kardan seda kõige rohkem üldse, sest ma tean, et see nagunii kunagi tuleb (võibolla peaks psühholoogi poole pöörduma?). See hirm enese ja lähedaste pärast on pidev ja ängistav ning ainuüksi teadmine, et ma olen elus ja minul ega mulle kallitel inimestel ei ole teadaolevalt midagi viga, teeb mind igal ajahetkel tohutult õnnelikuks.
Mõnede arvates muudab see mind pealiskaudseks, sest ma ei lähe kuigi kergesti närvi, ei muretse millegi pärast kuigi tõsiselt ja nii veider kui see ka ei näiks – isegi tülitsen õnnelikuna. See on nii, sest kõik probleemid tunduvad mulle võrreldes elu tegeliku probleemiga naeruväärselt tühise pinnavirvendusena. Õnn ei peitu asjades või hetkeemotsioonides ja õnne ei ole mõtet otsida kaugelt. See on igaühes eneses ja ei sõltu absoluutselt varanduslikust olukorrast, sotsiaalsest staatusest, tööpingetest ega perekonnaseisust. Õnn on see, kui meil ja meie lähedastel on veel võimalik koos elada, sest kohe-kohe saab see ebaõiglaselt lühike elu otsa ja sellest saatusest ei ole kellelgi pääsu.
Ühest küljest on selline pidevas hirmus elamine tohutult kurnav, kuid teisest küljest aitab see elu väärtust hinnata, olla üle rahast, edukusest, konkurentsist ja muust häirivast, mis meie tegevust tavaliselt pärsivad. See aitab vähendada teisi hirme, mis omakorda tähendab suuremat riski- ja tegutsemisjulgust. Asi seegi. Ühtlasi aitab see hirm lõpu ees näha, kui tõeliselt vähe on igaühel aega oma eesmärkide realiseerimiseks ning sunnib tegelema peamiselt oluliste asjadega ja vältima tühiseid. Kusjuures asjade olulisus ehk prioriteetsus on pikas perspektiivis samuti hoopis teistsugune, olles rohkem seotud inimeste ja arenguga kui operatiivsete tegevustega. Lihtne näide. Mõeldes kellegi sünnipäevale võib hetkeemotsiooni ajel olla täna tohutult kiiresti tarvis talle leida sobiv kingitus. Samas pikemas perspektiivis on kingitus täiesti mõttetu ja asjatu närvikulu – oluline on see inimene ja temaga kokku saamine.
Samuti on mõttetud kõik toimingud, mis keskenduvad olemasoleva olukorra säilitamisele, mitte uue loomisele, sest igat olukorda on võimalik säilitada ainult selle lühikese aja jooksul, mil me elame ja pärast seda on juba ükskõik, kas me seda tegime või mitte. Säilitajaid ei mäletata, sest nad ju “ei teinud elu jooksul midagi”. Seega ainult uute olukordade ja tasemete loomise läbi saab saavutada seda, et meie tegevuse tulemus pakub jääjatele rahulolu veel pärast seda, kui ise lahkunud oleme. Ja oi kui vähe on selleks aega.
Muidugi ei saa ma konkreetselt enda näitel öelda, et oleksin tänu õnnelik olemisele oma elule seatud eesmärgid täitnud. Kaugel sellest. Kuid miskipärast näib, et vähemalt mõned õnnestunud teod ja toimingud võib julgelt kirjutada selle arvele, et olen peaaegu kogu elu olnud õnnelik. Sellist tendentsi on kinnitanud paljud erinevalt minust omal alal tõeliselt edukad inimesed, sh Michael Schumacher, kes on öelnud, et tema edu saladuseks võib olla suures osas lisaks pühendumusele enesega rahulolu ja õnnelik olek. Samuti leiab asjast huvitatu kümneid uuringuid, mis seda nähtust kinnitavad.
Kui nüüd loogikat rakendada, siis järelikult peab ikkagi äraspidiselt paika väljend, et rikkuses peitub õnn, sest selleks, et rikkust koguda, tuleb suure tõenäosusega olla õnnelik (ja seda mitte “vedamise” mõttes). Ärgem saagem valesti aru – õnn ei tähenda siinkohal “rõõmsat meelt” või “head tuju” ega “õnnelikku kätt” lotomängus! Õnne definitsioon ja mõiste on kindlasti liiga keeruline ja mitmetahuline selle täielikuks mõistmiseks, kuid mida vanemaks saan, seda enam näib paika pidavat juba lapsena kohale jõudnud mõte, et tõeline õnn võib olla surma puudumise väärtuse tunnetamine.
PS! Väidetavalt keeras ka Lenin revolutsiooniga vindi üle, sest teadis, kui vähe on tal aega jäänud. Elab siiani.
Nüüd, kus minu silmad on täna Göteboris Volvo arenduskeskuses kunagi tulevikus, alles aastate pärast turule tulevat uut Volvo veoauto kabiini koodnimega Viola näinud, jääb taas väsitava, aga väga huvitava päeva lõpuks hinge kripeldama närviline küsimus: “Milleks see kõik?”
Ma saan aru, et uusi tooteid tuleb pidevalt välja töötada, sest aeg läheb edasi ja tehnoloogiad muutuvad ning sellega muutub mood, klientide ootused ergonoomikale, disainile, vastupidavusele ja kõigele muule olulisele. Kuid ma ei suuda mõista, mille jaoks tehakse uuele tootele uued ka sellised komponendid, mida kohe üldse ei oleks vaja muuta. Milleks teha näiteks veoautole uus pidurivedeliku mahuti, mida on näha ainult väga harva teeninduses, kui sama suur ja peaaegu sama kujuga mahuti on eelmisel veoautol kapoti alt vabalt võtta? Milleks teha uusi klambreid kohtadesse, kus vanad on laitmatult töötanud aastakümneid? Ma ei saa aru.
Kas tõesti teeme seda kõike lihtsalt selleks, et klient, kes toote ostab, oleks tõesti igat detaili vaadates veendunud, et see on uus toode? Sageli tähendavad need uuendused uusi riske, uusi asju mis saavad valesti minna. Kas risk on seda visuaalset “uus olemist” väärt, kuigi funktsioon on täpselt sama? Nii uskumatu kui see ka ei tundu – paistab, et jah. Isegi vaatamata asjaolule, et nende tuhandete uute detailide valmistamiseks kulutatakse tavakodanikule kujutlematul hulgal ressursse ja mitte ainult rahalises mõttes, vaid ka loodusvarasid, energiat ja muud sellist, mida saaks palju targemini kasutada.
Inimene ihkab uusi asju isegi seal, kus midagi ei muutu ja neid uusi asju peab tema saama – ükskõik mis hinnaga. Hämmastav.
Sel nädalal ei olnud ühtegi päeva, kui minu aktsiaportfell oleks tõusnud ja nädal lõppes 10,05% allpool kui oli investeeringu väärtus eelmisel reedel. Pärast röögatuid rallipäevi jaanuaris oleks sel nädala kokkuvõttes plussi jäämine olnud ka juba liiga hea ja pikemas perspektiivis murettekitav. Siiski ei oodanud ma just tänaselt päevalt oma portfellile nii verist tulemust – miinus 6,9%.
Nädala jooksul osutusid suurimateks langejateks tõsiselt murettekitavate tulemustega välja tulnud Baltika (-13,79%), kes võib veel vabalt pankrotti ära minna, kui nad oluliselt oma kulusid alla ei saa või müüki üles (mis on veel ebatõenäolisem). Samuti tegid kõvemat allasõitu vahepeal põhjendamatult üles liikunud Olympic (-12,88%) ja Tallink (-9,52%). Ainsaks nädala jooksul tõusnud aktsiaks oli tühise osakaaluga Ekspress Grupp (+3,79%).
Nende protsentide juures on alati see hästi ebameeldiv, et iga langusprotsent on suurem kui tõusuprotsent, sest selleks, et 50% langust tagasi võita, tuleb portfelli kasvatada 100%. Kuid hetkel jäi nädalakahju veel alla 10 000 krooni ning kogu portfelli väärtus endiselt üle 38% kõrgemale oma esialgsest väärtusest. Päris “korralik volatiilsus” viimasel ajal siiski, nagu targemad ütlevad.
Uuelt nädalalt ootan mõõdukat languse jätkumist ning kogu veebruar peaks tulema paarikümne protsendi jagu negatiivne. Aga märtsis hakkavad juba jääpurikad sulama – kui mitte börsil, siis vähemalt õues ja seegi teeb tuju heaks.
Olles tänaseks kümme aastat tootmisettevõttes kvaliteedialal töötanud ja eriti viimastel aastatel otseselt autotööstuse toodete kvaliteediplaneerimise ning seeriatootmisse juurutamisega kokku puutunud, on väga üllatav kogu meediakära, mis on tekkinud Eesti Vabariigis ühe tühise võidusamba (ei ole Ladina-Ameerika tants) ümber. Keskmisele eestlasele võib niimoodi ajakirjanduse tõttu jääda mulje, et tootja eesmärk peaks olema nõuetele vastava toote valmistamine. Kuid ärgem laskem sellisest mõjutusest ennast eksitada, sest sel juhul oleks juba ammu parimad tootjad pankrotis.
Tänapäevases konkurentsis on tootja esmane ja peaaegu kõige tähtsam ülesanne ühe uue toote väljatöötamisel hinnata toote teostatavust, kusjuures teostus peaks olema sellisel tasemel, et kliendile tunduks toode tema ootustele vastav. Miks ma ütlen “tunduks”? Väga lihtne – kõik, mida klient kontrollida ei suuda või ei taha ja mis ei põhjusta talle toote kasutamisel funktsionaalseid probleeme, tuleb kas elimineerida või teostada nii madala kvaliteediga kui võimalik. Seda ainult ühel põhjusel – efektiivsus, mis tagab konkurentsivõimelise hinna.
Oletame, et tootmisse läheb võidusammas. Projekt kuulutatakse välja, võetakse pakkumised ja vähempakkumise korras kuulutatakse võitja. Kui tootja teeb pakkumise nii, et plaanitakse täita kõik pakkumise tingimuse nõuded, on kindlasti tegemist kõige kallima pakkumisega. Seda praktiseerivad tänapäeval näiteks masinaehituses jms valdkondades mõned Saksamaa ettevõtted, aga kindlasti ka teiste riikide “nišitootjad”. Sellistele pakkumistele võib olla kindel, sest lisaks pakkumise tingimustele küsivad nad veel lisaks sadu erinevaid asjaolusid ja kliendinõudeid, mis kõik aitavad neil täpselt mõista, millisele tasemele peaks jääma tulemus. Saadud info pealt suudavad nad täpselt välja arvutada kõigile tingimustele vastava toote hinna ja see saab alati olema kallis, ületades tegelikult valituks osutuvaid pakkumisi sageli kümnekordselt. Selliseid kvaliteet-tootjaid kasutatakse ainult väga harva ja väga erilistel puhkudel – täiesti kindlalt võib väita, et isegi harvem kui 20% juhtudest ja kindlasti ei jää sellised tegijad sõelale seal, kus pakkujaid on rohkem kui paar ning hinnasurve tugev.
Selleks, et rahuldada kasvava konkurentsi tingimustes info poolest üha väiksemaks, kuid rahvaarvult ja kliendiootustelt üha suuremaks muutuva maailma nõudlust, tuleb efektiivsel tootjal minna teist teed. Tootja peab suutma pakkumist tehes näha ette, milliseid toote omadusi suudab ja tahab klienti ise enda poolt tellitava toote puhul reaalselt üle kontrollida, millised toote omadused võivad teoreetiliselt põhjustada toote mittefunktsioneerimise või funktsioneerimise selliselt, et klient vigu märkab. Ühtlasi tuleb tootjal ette välja mõelda, kuidas teha nii, et klient ei märkaks toote neid omadusi, mis ei vasta nõuetele ja lisaks sellele efektiivsuse huvides mõelda välja suhtlus-, raporteerimis- ja tõendustehnikad, mille abil klient ei saaks aru, et tootja pole ka ise iial kontrollinudtoote neid omadusi, mida ta ei pea kliendi jaoks oluliseks, kuigi klient ise pidada võib.
Ma ei ütle, et see on nii sajaprotsendiliselt, kuid kindlasti tööstustootmise valdav osa ja põhimaht teostub nii, et ainult kliendi nõuete võimalikult madala täitmise taset, tõendusandmete esitamise võltsimisvõimalusi ja eeldatavalt võimalikku “nurkade lõikamise” mahtu õigesti hinnates on võimalik tänapäeva tööstuses teha konkurentsivõimelisi pakkumisi. Kui klient ei tea, et tootes on odavam komponent, mis töötab 80% sama hästi kui kallim, on seal alati odavam. Kui klient ei kontrolli toote mõõte, mida ei ole lihtne kontrollida ja need mõõdud ei muuda oluliselt toote kasutamist, võib juhtuda, et keegi kogemata on neid kunagi korra või paar kontrollinud ja võib täiesti juhuslikult juhtuda, et need mõõdud vastavad kogemata nõuetele. Sama hästi võib ka olla, et neid mõõte ei kontrolli keegi kunagi ja kõik seonduvad raportid genereeritakse kõhutunde alusel ning kõik need mõõdud on joonisenõuetest erinevad. Samas – kliendi jaoks ei muuda see midagi, sest ta ei saa sellest kunagi teada.
Võidusamba “tohutute probleemide” olemus on selles valguses lihtsamast lihtsam – klient on muutunud aktiivseks ja hakanud kontrollima asju, mida keegi kunagi kontrollima ei pidanud, leides vigu, mida poleks kunagi avastatud. Ju siis hindasid Tšehhid valesti nõuete täitmata jätmise võimalusi ja alahindasid kliendi vigade märkamise võimet. Selle tõttu saame endale parimal juhul rusikaga vastu rinda taguda, kuid ei maksa selle tühja pärast tootjale näpuga näidata – sellist asjade käiku tingib vääramatult kapitalistlik konkurents. Mõnikord läheb paremini, mõnikord halvemini ja kokkuvõttes on kõik üks odav keskmine, sest seda õnnestub müüa.
Ilmselt leiame hoolimata meile nähtavaks saanud jamadest sellesama Tšehhi tootja tooteportfoolio piltide hulgast antud klaassamba kunagi suisa positiivse näitena, sest mis seal salata – iseenesest on ju toode ilus, täites vabalt Eesti rahva jaoks oma põhifunktsiooni!
Jälle on üks ilus nädal Tallinna börsil möödas ning minu aktsiaportfellil õnnestus kosuda selle jooksul 10,9%. Head liikumist näitas Tallink, aga ka Olympic oli tubli. Mõlemad on suurima osakaaluga aktsiad minu investeeringus ja seetõttu olen arengutega igati rahul.
Kõige rohkem aga paelub või teeb nõutuks olukord, kus minu portfell on selle aasta algusest ehk sisuliselt ühe kuuga kasvanud nii palju, et rahaliselt on see summa suurem kui minu kuupalk. Kui niimoodi oleks võimalik investeerimisega teenida, siis ei oleks ju tarvis tööl käiagi!
Kuid keelakem rõõmu, sest ei maksa unustada, et see on pikaajaliselt võimatu, sest sellist tootlust – sisuliselt üle 50% kuus ei suudaks keegi stabiilsel turul jätkusuutlikult tagada. Juba järgmine nädal võib suur osa sellest plussist muutuda miinuseks.
Seega on tegu lihtsalt olukorra iseärasusega ning paraku tuleb endiselt täiskohaga tööl edasi käia. Raha on veel liiga vähe.
Eile sain lõplikult aru, et kõik minu targad mõtted on tegelikult juba keegi ära mõelnud ja mul pole mõtet neid uuesti mõtlema hakata. Nimelt juhtusin kuulama Kuku raadiost saadet “Nädala raamat”, kus tutvustati sellist teost nagu Napoleon Hill’i “Mõtlemist muutes rikkaks”. Raamat räägib kolmeteistkümnest sammust, mida läbides on võimalik oma mõtlemine ja tegutsemine viia uuele tasemele ning nagu ikka – saada superedukaks. Kole lugu, aga mulle näib, et taaskord on keegi juba lausa 50 aastat tagasi mõelnud minuga äravahetamiseni sarnaseid mõtteid ning suutnud need piisavalt selgelt ja arusaadavalt teisteni viia. Ja kuigi ma seda raamatut veel lugenud ei ole, tuleb nüüd seda tingimata teha, sest ma tahan teada, kas tõesti juba sel ajal ampsas keegi täielikult läbi selle, et geniaalsusel on tavaliselt otsene seos seksuaalsusega ja et vähemalt meesterahvaste puhul (naiste eest ei oska ma ju midagi rääkida) pärsib ja halvemal juhul isegi halvab sugutung fokusseeritud ja intensiivse tegutsemise edukuse suunas.
Raamatus käsitleb antud teemat kümnes peatükk, milleks on “Seksuaalse transformatsiooni saladus” ning muuhulgas leidub seal väidetavalt vastus küsimusele, et miks enamus mehi muutuvad edukaks alles peale 40-t eluaastat. Ma aiman vastust. Samuti räägitakse geniaalsuse ja kõrge libiido vahelistest seostest, mis minu arusaamist mööda võivad olla päris otsesed ja tugevad.
Üks asi on selliste teadmisteni ja probleemist arusaamiseni iseennast ja ümbritsevat maailma analüüsides jõuda, kuid palju olulisemaks saavutuseks on see, kui nimetatud probleemi suudetakse kuidagi ausalt ja valehäbita selgitada. Ja kui see on nii, siis müts maha härra Hill’i ees, sest kuigi tema elas erinevalt Nõukogude inimestest 50 aastat tagasi vabas maailmas, olid vaated ja ühiskonna suhtumine sellistesse teemadesse ilmselt ikkagi pisut teised kui täna.
Kuid tõendid, mille järgi minu arvates on geniaalsusel ehk sageli edukusel ning seksuaalsel loomingulisusel või “kõrgel libiidol” on ümberlükkamatu seos, on minu jaoks üsna kergesti nähtavad. Hoolimata sellest, et ilmselt leidub palju geniaalseid ning edukaid inimesi, kelle puhul ei ole seksuaalkäitumise osas midagi erilist võimalik välja tuua, on liiga palju näiteid selle kohta, kus tõeliselt säravad tähed on osutunud näiteks homoseksuaalseteks või isegi seksuaalkurjategijateks. Geeniusest koletiseni on ainult väga väike samm ja sageli ei jõua sammud sellises valdkonnas üldse laiema avalikkuse ette.
Võib ju geniaalsete inimeste puhul olla nii, et nn kõrgem libiido, millest hr. Hill räägib, tingib suurema seksuaalse loomingulisuse ning see omakorda tingib “normist erinevat käitumist”. Toon ainult mõned näited erinevate eluvaldkondade geniaalsetest inimestest, kes on tõendatult või mittetõendatult normiks peetavast erineva seksuaalkäitumisega:
– Pjotr Tšaikovski (helilooja, homo),
– Richard Wagner (helilooja, homo),
– Leonardo da Vinci (kunstnik, homo),
– Georg Ots (laulja, homo),
– Freddy Mercury (laulja, homo),
– Oscar Wilde (kirjanik, homo),
– George Hodel (imelaps, seksuaalmõrvar),
– John F. Kennedy (president, seksisõltlane).
Nimekirja panin ainult inimesed, keda tean peast, kuid tegelikult on silmapaistvaid tegelasi, kes on vähemalt Google’i andmetel homoseksuaalsed terve pikk nimekiri, milles leidub kuningaid, paavste ja üldse kõikvõimalikke ajaloo suur-, aga ka väikekujusid: http://answers.google.com/answers/threadview/id/600029.html
Kindlasti ei tööta see nii, et kõik homod on geeniused, kuid mõnikord mulle tõesti näib, et peaaegu kõik silmapaistvad loomingulistel elualadel tippu jõudnud inimesed on homod. Kuid kas seksuaalne loomingulisus või juba nimetatud kõrge libiido teeb geniaalseks või vastupidi? Võibolla ei saagi sellele küsimusele vastata, sest üks ei pea tingimata teise eelduseks olema. Siiski ei usu ma seda, et asi on juhuslik. Nimelt näib mulle pigem, et seksuaalenergiat on võimalik kuidagi kontrollida ja suunata see oma eduks.
Teotahte tekkimine ja kadumine on sellega kuidagi väga otseselt seotud ja ma arvan, olles ise ka meessoo esindaja, et noortel meestel kulub päevas tohutu energia oma seksuaalsuse talitsemisele. Kui see energia oleks võimalik ümber suunata ning oma vajadused, mõtted ja teod sellest ikkest vabastada, oleks eeldused eduks palju paremad, kui tavapäraselt lausa uskumatuid rumalusi tehes ja olulisi asju üldse tegemata jättes. Selles mõttes võib tõesti olla, et raamatus “Mõtlemist muutes rikkaks” kõlav väide, et naine võib mehele kõik anda või temalt kõik võtta, peab täielikult paika. Võib heita nalja, et homoseksuaalsed geeniused on lihtsalt leiutanud viisi see süsteem ära petta.
Selleks, et näha seksuaalsuse ja edu vahelisi seoseid ei pea tegelikult olema kuigi taibukas, sest ma usun enamus meist siiski nõustuvad vaatamata korduvatele katsetele seda ümber lükata Sigmund Freud’i väitega, et kaheks suurimaks motivaatoriks on surmahirm ja sugutung. Kui nii, siis kontrollides ja kanaliseerides sugutungi peaks olema võimalik saavutada peaaegu sama uskumatuid asju, kui surmaga silmitsi seistes.
Kui selline edu saladus on kellegi poolt juba suudetud kuskil kirja panna, siis minu arust tasub asi uurimist. Eks annan teada, kui olen selle raamatu läbi lugenud. Pealegi on nimetatud teema ainult üks väga väike osa sellest raamatust ja seetõttu tuleb teos kindlasti juba teiste seal leiduda võivate tarkuste omandamiseks otsast lõpuni läbi käia.
Mitte kunagi ei ole see mulle kohale jõudnud paremini kui sel nädalal, kus tuleb otsustada, kes sellest ettevõttest, kus ma töötan, sõidavad Hiinas toimuvatele vormikatsetustele. Ma ei ole kunagi Hiinas käinud ja nüüd oleks see võimalik. Aga eriti nagu ei viitsiks minna. Mõni reisihuviline võib üllatuda, et millest selline nõme ja arrogantne käitumine tasuta võimaluse puhul. Vastuse aga võiks esitada küsimusena. Mida pakub mulle see pingutus?
Selline hüpotees on mind kummitanud koolipõlve ajalootundidest saati. Mingi sakslase kirja pandud jama, et eestlased karjuvad Tharapitha või midagi sarnast, ei ole mulle iial tundunud mõistliku sisendina tõsise näoga arvamaks ja ajalootunnis lastele rääkimaks, et selline mõiste võiks tähendada “Taara, Avita!”. Üleüldse ei usu ja pole iial uskunud ma seda, et eestlased on olnud muiste just “Taara” usku, sest kuigi sarnasus Thor’iga on tõesti hämmastav, on minu ebapädeval hinnangul heal juhul tegu kerge eksitusega. Tõepoolest – pseudoreligioon oleks õige sõna sellise käsitluse kohta, sest mitte üheski originaalallikas ei ole ju mainitud sellist looma nagu “Taara”.
Ma olen väga õnnelik inimene! Paljude jaoks on mõnikord isegi arusaamatu, kuidas see nii olla saab, kuid võin kinnitada, et iga päev ja iga tund, ka närveerides, olles pahas tujus ja väsinud, olen ma sisimas ikkagi väga õnnelik. Samal ajal võibolla ei olegi päris normaalne, et mõtlen iga päev keskmiselt korra tunnis surmale ja kardan seda kõige rohkem üldse, sest ma tean, et see nagunii kunagi tuleb (võibolla peaks psühholoogi poole pöörduma?). See hirm enese ja lähedaste pärast on pidev ja ängistav ning ainuüksi teadmine, et ma olen elus ja minul ega mulle kallitel inimestel ei ole teadaolevalt midagi viga, teeb mind igal ajahetkel 
