Paar viimast nädalat on minu aktsiaportfellis olnud rahulikud ja seetõttu pole viitsinud kogu aeg olukorda isegi jälgida. Teen seda tagant järele siiski. Nädalal 23 langus 1,8%, suurimaks kukkujaks 3,1%-ga Olympic ja ainsaks tõusjaks Arco (+1,53%).
Nädal 24 algas ilusti ja esmaspäeval kosus portfell eelmise reedega võrreldes 2,3%. Paraku järgnes sellele terve nädal vaikset langust ja nädala lõpuks olin ikkagi 0,23%-ga miinuses.
Eelmise nädala kõige kõvemaks tegijaks loeksin mina Tallinna Kaubamaja, kelle aktsia vaatamata üldisele mõõnale tervelt 7,46%tõusta suutis. Nädala luuseriks osutus -3,03% langusega Baltika. Kui Baltika sellest kõigest eluga välja peaks tulema, olen küll siiralt üllatunud, sest üldine meelestatus investeerimisfoorumites näib olevat selline, et tegu on juba sisuliselt maha kantud aktsiaga.
Tuleb tunnistada, et ma ei tea, kuhu majandus tüürib, sest eelmisest nädalast jäi silma 2 artiklit Äripäevas, milles räägiti, et W-kujuline majanduslangus on tõeks saanud ja praegu põrutame selle W teises langusfaasis maa poole. Võimalik, et üldkokkuvõttes on see positiivne, sest eelmise kriisi järel polnud märgata ühiskonna selget kainenemist. Pigem jätkus võla abil liu laskmine, mis ei saa kahtlemata lõputult kesta.
Kui analüütikud on pessimistlikud, siis ma ei tohi sellest ennast mõjutada lasta. Seega loodan endiselt paremale tulevikule ja paariprotsendisele jätkusuutlikule tõusule. Ilmselt seda ei tule ja nädal saab olema pigem negatiivse suunaga, kuid vaikne, sest tegemist on ikkagi jaaninädalaga ja seega tahavad kõik oma raha turvaliselt õlle jaoks hoida, mitte kahtlase väärtusega aktsiatesse paigutada. Aga mine tea.
Eile, pärast ligi kuu aega kestnud ootamist kätte saadud uus hobi-investeering, Mercedes-Benz 420 SE ehk pere värskeim, aga ka üks vanim liige ei valmistanud esmamuljete põhjal pettumust. Käivitub võtmest, käigukast töötab eeskujulikult, salong on vanust arvestades väga heas korras, kere sirge-sile ja kui mõningased värvitööd tehtud ning paar muud viga kõrvaldatud, võiks temast veel päris ilus auto tulla.
Kruvisin kohe numbrid ette ja tegin esimesed tiirud ka maanteel. On põhjust rahuloluks. Vana S-klass ehk konkreetsel juhul 5,02 meetrit pikk 4,2-liitrise V8 mootoriga kvaliteetauto sõidab maanteel ikka hoopis erinevalt kui kõik senised sõidukid, mis mul olnud on.
Umbes nagu Tallink Star oleks ratastele tõstetud, sest põhimõtteliselt võib vabalt selle roolis ennast kaptenina tunda ja mõisniku mõtted on möödapääsmatud. W124 kerega ehk tänapäevamõistes E-klassi Mercedesed, millistega muidu kokku olen puutunud, tunduvad selle kõrval tõeliste kompaktautodena.
Kindlasti kulub sellel vanal ja ebaefektiivsel mootoril vaid 165 kW tootmiseks üüratul hulgal kütust, kuid asi on vahel harva seda siiski väärt. Kiirendustel tekib korraks tunne, et auto tagarataste alt surutakse maa suunas jämedast torust õhku ja masina taha kerkib sarnaselt veoautodele isegi korralikul teel pööristena tolmupilv, esiots tõuseb nii kõrgele, et lühem mees ei näeks üle kapoti serva välja vaatama, aga sealjuures on mootori ja käigukasti töö jätkuvalt filigraanne. Ei mingit lärmi või rapsimist. Lihtsalt vaikne mõmisev jõud, mida pole ülearu, aga mis su ligi kahetonnise auto laisa liigutusega trahvikviitungini lennutab.
Kruiisides umbes 100-ga mootori 2000 pöörde juures on ainsaks tõeliselt häirivaks asjaks usksepolstrite pidev nagin, mis on selle mudeli puhul alati olnud põhiliseks murelapseks. Õnneks oli mul eile nahktagi seljas ja see nagiseb ka ise kõrvulukustavalt, muidu oleks silme eest lõpuks väga mustaks läinud. Loodan selle müra vastu hea sõbra, Martini Riigikantselei autobaasi masinast saadud kogemuste baasilt rohtu leida.
Eks nüüd tuleb teda siis ehitama hakata, kuid iga sellesse autosse targasti paigutatav kroon tõstab tema väärtust.
Paari kuu eest kirjutasin Rahakooli artikli sellest, et pered võiksid ühe põhilise võtmenäitajana analüüsida seda, kui suur on nende omakapital. Äsja edukalt Tartu Ülikooli kaugõppe raames lõpetatud kursus “Eraisiku Finantsplaneerimine” tõi aga mõistetesse teatavat selgust, sest tegelikult ei nimetata eraisiku finantsidest rääkides ärirahanduse mõistes omakapitali päris selliselt ning levinud on hoopis mõiste nimega Rikkus.
Seega me ei räägi enam rikkusest vaimses või mingis umbmäärases ja laialivalguvas mõttes, vaid mõtleme selle termini all konkreetselt mõõdetavat indikaatorit, mis on üks peamisi näitajaid pere rahaasjade käsitlemisel.
Nagu ka minu poolt varasemalt kirja pandud, kujuneb pere rikkus sellise valemi järgi:
Rikkus = Varad – Kohustused
Seega on rikkus kõik see, mis jääb minu perele järgi siis, kui ma täna kõik oma varad maha müün ja kohustused likvideerin ehk maakeeli võlad ära maksan.
Selge see, et väga tore oleks omada positiivset rikkust ehk olukorda, kus kõigi võlgade tasumisel jääb mu perele veel oluliselt raha järele, mille eest võib soetada uut vara elamaks kohustusteta. Paraku mulle näib, et praegusel ajal on olukord selline, kus kõik pered seda öelda ei saa ja seetõttu hakkasin ka ise hirmuhigi laubalt pühkides arvutama oma pere rikkust. Võib ju olla nii, et kuna soetasin näiteks oma maatükid vahetult enne majanduskriisi või selle algstaadiumis, on nende väärtus sedavõrd langenud, et pangale kõik võlad ära makstes, on meie rikkus juba negatiivne – ehk minu varade väärtus ei kata kõiki minu kohustusi.
Olukorrast selge pildi saamiseks panin ritta kõik oma varad ning nende taha mõistliku ehk realistliku müügiväärtuse. Kusjuures oma hobiautode väärtust hindasin oluliselt alla ning lähtusin sisuliselt kiirmüügihinnast, millega tõenäoliselt õnnestub maksimaalselt paari nädalaga kõik nad realiseerida. Samuti hindasin oma kinnisvarade väärtust väga konservatiivselt, sest praegusel ajal pole ilmselt lootustki maalappe või korterit minu jaoks aktsepteeritava hinnaga müüa.
Tabel minu varadest nägi välja umbes selline, kuid kodurahu huvides asendasin siinkohal summad x-dega:
Ühtlasi olgu mainitud, et hobiautod pole siinkohal selles mõttes hobiautod, mille peale sageli kulutatakse terve varandus ning mis iial omahinda tagasi ei teeni. Tegemist on rangelt investeeringutena käsitletavate autodega, mille puhul loodan nende väärtuse ajas kasvamist. Kusjuures, seda blogipostitust kirjutades tuli välja, et olin algselt oma garaažikohad sootuks unustanud ning seega on tegu igati meeldiva täiendusega. Ühtlasi näitab see taaskord, kui oluline on üsna sageli oma varalisele seisule mõelda, sest vastasel juhul ei pruugi ka mõni ilmaasjata rikkust vähendav aspekt õigel ajal meenuda.
Edasi panin ritta kõik oma võlad ehk kohustused ja sain sellise ebameeldiva tabeli:
Kohustused ülaltoodud tabelis on mõistagi pangalaenude jms laenude jäägid ilma tulevikus makstavate intressidega.
Oma pere rikkuse välja selgitamiseks ei ole nüüd vaja teha muud, kui lahutada varade summast kohustuste summa ning saada teada karm tõde. Selgus, et kuigi meie pere puhul kõige hullemat ei juhtunud ning meie rikkus on endiselt plusspoolel, ei ole rahuloluks mingit põhjust. Pigem vastupidi – teadmine, et meile jääb raha kõigi varade realiseerimisel ja kohustuste tasumisel järgi vähem kui on praegu meie kohustuste kogusumma, teeb päris murelikuks.
Oleksin rahul, kui meie rikkuse osakaal kõigist varadest oleks üle 50% ehk enamus meie varadest kuuluks päriselt meile. Paraku see täna nii ei ole ja kogu meie pere maisest varast võivad pangad või teised võlausaldajad igal hetkel vabalt üle poole endale võtta. Selle iseloomustamiseks sobib hästi alltoodud graafik, mille nägemine minus meeldivaid tundeid ei tekita:
Mõistagi tunneksin ennast oluliselt paremini, kui saaksin öelda, et graafikust nähtavad kohustused on suures osas võetud finantsvõimendusega tulude genereerimiseks. Võimendus tähendaks sisuliselt seda, kui ma oleksin need kohustused võtnud selleks, et teenida selle rahaga abil rohkem tulu kui kulutan kohustuste teenindamiseks ehk laenude intressidele. See tähendaks, et ükskõik milline on minu rikkus täna, genereeriksin ma kasutada võetud rahaga endale oluliselt positiivset rahavoogu ning liiguksin seega jõudsamalt rikkuse suurenemise suunas. Antud juhul see aga nii ei ole.
Meie pere laenud on võetud tänaseks peamiselt väga pikaajaliste investeeringute tarbeks ning seetõttu liigume me rikkuse suurenemise suunas üsna aeglaselt vaid kahel viisil:
1. Igakuise pere-eelarvest tekkiva säästu abil, mis koguneb vaikselt minu ja minu abikaasa pangaarvele ja mis sisuliselt on see, mis meil igas kuus palgast üle jääb. Ei saa öelda, et progress selles vallas kuigi kiire oleks, sest endiselt esineb päris oluliselt negatiivseid kuid:
2. Vähendades pidevalt igakuiselt kohustusi, tasudes pangalaenude põhiosa.
Kuidas seda selgitada? Kui täna maksab minu korter näiteks 100 000 krooni ja pangalaenu jääk on 55 000 krooni, teeb see minu rikkuseks sellises näites hetkel 100 000 – 55 000 = 45 000 krooni. Järgmisel kuul maksab minu korter suure tõenäosusega endiselt 100 000 krooni, kuid vahepeal olen ühe laenumaksega vähendanud pangalaenu jääki näiteks 1 000 krooni võrra. Minu rikkus on seega tuhande krooni võrra kasvanud, sest seda uuesti arvutades saame tulemuseks 100 000 – 54 000 = 46 000 krooni.
Selline aeglane rikkuse suurendamine kuigi kaugele ei vii. Seetõttu oleks mõislik, kui lähiajal lisanduksid meie rikkuse kasvatamisel järgmised tegurid:
3. Tulud investeeringutelt. Näiteks dividendid Tallinna börsi aktsiatelt, mis mu aktsiaportfellis sisalduvad või intressid hoiustelt vms investeerimistööriistadest. Tõe huvides tuleb öelda, et mingit mikroskoopilist tulu on sel aastal mu aktsiad dividendide näol peamiselt tänu Tallinna Vee erakordselt suurele dividendile ka andnud. Siiski tuleks kahtlemata tulusid investeeringutelt paremate tulemuste huvides jätkuvalt kasvatada.
4. Tulud ettevõtlusest. Võib ju öelda, et on päris raske suurendada ettevõtlustulusid seniseid palgatulusid oluliselt muutmata. Siiski on ka siin samme, mida saaks ja tuleks kiiremini astuda.
Summeerimaks seda, miks ma selle rikkuse uurimise siinkohal üldse nii pikalt ja igavalt lahti kirjutasin, võin julgelt öelda, et kui ma ise oma rikkusest ei huvitu, siis keegi teine ei tee seda ammugi. Ainuüksi mõtlemine sellele teemale annab nii palju motivatsiooni paremini hakkama saamiseks, et juba selle pärast tasub oma rikkuse kaardistamine vabal momendil ette võtta ja aegajalt selle juurde tagasi pöörduda positiivsel või negatiivse arengu nägemiseks. Soovitan kõigile!
Väga paljud noored on elutee alguses tõsise probleemi ees. Hädasti oleks tarvis autot, aga kahjuks on sissetulekud ja võimalused väga piiratud. Olen ise selles olukorras olnud ja näinud väga paljusid oma sõpru ja sugulasi samas situatsioonis.
Olen odava auto ostmisel nooremana korduvalt väga valesti käitunud ja seni ei suuda seda endale andeks anda, sest ilmselt hävitasin tuhandetes kroonides pere raha samal ajal kui sellega oleks palju mõistlikumaid asju teha saanud. Samas olen näinud kõrvalt ja hiljem ka ise teinud õigeid valikuid ning tean omast kogemusest, et saavutatav kulude vahe on nii märkimisväärne, et me ei räägi tegelikult tuhandetest, vaid kümnetest tuhandetest kroonidest.
Puutudes tänaseni aegajalt kokku kasutatud autode müügiga, näen ikka ja jälle, eriti kevaditi noori, kes soovivad osta esimest autot. Mõistagi on inimeste finantsolukord väga erinev, kuid räägime siinkohal siis autodest, mis on tõeliselt odavad, jäädes hinnavahemikku 15 000 – 40 000 krooni.
Autode tinglik elukõver
Vaadates autode tinglikku elukõverat, näeme, et sellises hinnaklassis auto soetamine on hinnalanguse mõistes parim otsus. Auto peamiseks püsikuluallikaks ei ole tavaliselt liikluskindlustus või liisinguintress. Tõeline igakuine ja -aastane kulu on hoopis auto väärtuse langus. Nii odavate autode puhul on aga elukõver saavutanud absoluutse põhja ning odavamaks ei lähe need autod õigesti valides enam kunagi.
Hinnavahemikus 15 000 kuni 40 000 krooni leiame aga valiku alates VW Golf III mudelist lõpetades Audi V8-ga. Leidub inimesi, kelle jaoks on täiesti ükskõik, mis autoga ta punktist A punkti B liigub. Sel juhul on väga lihtne ratsionaalselt toimetada, sest emotsioonid ei takista igava ja väga säästliku sõiduki soetamist. Paraku ei ole vähemalt 80% juhtudest elu nii mustvalge ning valikute tegemine on seetõttu keerulisem.
On igati mõistetav, et noor inimene soovib, et tema esimene auto oleks ka millegi poolest eriline või vähemasti hingele midagi pakkuv. Seda ei tasu kaugeltki alahinnata, sest minu tutvusringkonnas on vähemalt 3 inimest lisaks minule endale, kes on lisaks muule olulisele oma tulevase abikaasaga kokku saanud just seetõttu, et esmamulje kujundamisel on olulist rolli mänginud ka noormehe auto.
Kuidas siis ikkagi valida auto selliselt, et see oleks piisavalt esinduslik ning väga odav ülal pidada? Milline on hea ja odav noore inimese auto?
Lihtne sellele küsimusele vastuse leidmine ei ole, sest paraku on autotootjad eanamsti seda meelt, et kõik, mis on hea, peaks olema ka kallis.
Odav auto peaks vastama võimalikult hästi järgmistele kriteeriumitele:
1. Mudel peab olema masskasutuses
Täiesti kindel on, et sõltumata margist või mudelist kõik autod lagunevad ning peamine vahe tuleb sisse vaid varuosade hinnast. Selleks, et odavat autot väga odavalt pidada, peavad tema varuosade hinnad olema samuti väga odavad. Iga auto laguneb paratamatult ja jutud Mercedese vastupidavusest või Jaapani kvaliteedist on suurel määral illusioon.
Seega on auto odava ülalpidamise seisukohalt äärmiselt oluline, kas ostate autole esitule 150 krooni eest (VW Golf) või 1 500 krooni eest (mõni eksootiline mudel) ja kas auto rattalaagri hind on 250 või 1 000 krooni. Sama on lugu silladetailide ja elektriseadmetega. Vähelevinud autode detailid on alati kordades masskasutuses olevate mudelite omadest kallimad.
Odava auto ülalpidamise juures ei maksa unustada võimalust leida vajalik varuosa autolammutustest. Ka siin on selgelt näha, et levinud mudelite detaile on lihtne saada ja need on odavad. Vähelevinud või eksootiliste autode jupid on aga raskesti leitavad ja sageli maksavad ebamõistlikult palju. Kui otsite esituld VW Golfile või Audi 80-le, tasub odavate varuosahindade tõttu alati kaaluda, kas lammutuskodade läbi helistamine üldse on mõistlik, sest suure tõenäosusega leidub neid detaile lammutuskodades hulgaliselt, kuid isegi uus osa on sama odav. Samas ma ei ole kindel, et keegi soovib näiteks Mazda Xedos-6 tagatuld päris uut soetada ning isegi autolammutustes maksavad selle auto varuosad palju, kui neid üldse leida õnnestub.
Eraldi teema siinkohal on Jaapani autod, mille detaile toodetakse B-grupi varuosana suhteliselt vähe või need on kallid, sest nende autode modifikatsioone on sageli olnud väga palju ja tootmismahud osutuksid odava hinna korral tarnijatele ebamõistlikeks. Näiteks on Nissan Sunny puhul auto esituledki (ja esimesed poritiivad ka) erinevad sõltuvalt sellest, kas auto on sedaan või universaalkerega. Parem pole olukord Toyota Corolla või Mazda 323 puhul, kus sõltuvalt keretüübist on kogu auto täiesti teistsugune. Euroopa automarkide ja mudelite detailid on aga laias laastus nii veermiku, mootori kui ka kere osas samad sõltumata modifikatsioonist. See tähendab, et näiteks Saksamaal valmistatud auto detaile leiab igast levinud varuosapoest, kuid Jaapani masinale tuleb sageli varuosasid tikutulega taga otsida või üsna kallilt tellida.
Kindlasti ei maksa pelgalt geograafilise läheduse tõttu luua illusioone ka Rootsi autode odava ülalpidamise osas. Nendegi detailid on väikeste tootmismahtude tõttu B-grupi varuosana raskemini leitavad ning uute detailide hinnad on Volvo või Saabi puhul keskmiselt sama ajastu Audi või BMW omadest paar korda kallimad.
Kuidas valida auto, mis on ühest küljest äge, aga samal ajal masskasutuses?
Võimalus number 1:
Valige väga odava ülalpidamiskuluga automudeli modifikatsioon, mis on entusiastide seas levinud arusaamade kohaselt kõrgelt hinnatud ja makske sellest südame rahuga rohkem kui üldlevinud variandist. Kallim eriversioon maksab ka hiljem müües rohkem, seega ei kaota te tegelikult hinnavahe tõttu midagi, samas on suhteliselt odavalt võimalik saavutada oluliselt parem enesetunne. Näiteks ei viitsiks ma ise igapäevaselt liigelda halli Golf II C-ga, millel polnud varustuses isegi kõrvalistuja meigipeeglit ja väljas iluliiste. Küll aga veaks näo naerule ilusat värvi, suurte põrkeraudadega ja originaalkorras VW Golf II GTI. Sellisega sõidaks ja oleks endaga väga rahul. Iseasi on alati, kui kiiresti autot tarvis läheb, sest soovitava versiooni leidmine võtab aega.
Mõistagi on mootorite ja silladetailide puhul nende autode vahel valides olemas teatav hinnavahe, aga see on nii odavate kuludega autode puhul minimaalne. Selliseid valikuid saab lisaks Golfile teha teisigi. Näiteks Opel Astra GSI või hoopis luksuslikkuse näitena lihtsa Audi 100 asemel puitliistude, pika kellaploki, tagapeatugede ja ilusa salongimaterjaliga ilusat värvi originaalvaluvelgedega Audi 100 (kuid tähtis on, et see oleks ikkagi väikese mootoriga ja esiveoline). Golf on lihtsalt auto, mille puhul on täiesti kindel, et see on parim, mis noore inimesega juhtuda saab.
Võimalus number 2:
Kui variant üks ei sobi, valige mudeli poolest sündinult “äge” auto võimalikult väikese ja vana tüübi mootoriga ning võimalusel manuaalkäigukastiga, sest see tähendab olukorda arvestades võimalikult väikseid ülalpidamiskulusid. Kui sõbrad räägivad teile, et BMW 525i ja BMW 520i kulud on samad, siis ei maksa seda kindlasti uskuda, sest kuigi tehaseandmetel on nende autode kütusekulu peaaegu sama suur, on tegelikkus tehaseandmetest paari liitri jagu sajale kilomeetrile erinev. Lisaks on erinev kindlustusmakse ja mitmete varosade hinnad.
Eriti suur vahe aga tuleb sisse võrreldes erineva silindriarvuga sama mudeli autosid. Näiteks on erinevus BMW 316i ja BMW 325i ülalpidamiskuludes suure tõenäosusega umbes 30% ning seda ei ole odava auto puhul üldse vähe. Vahe on sees nii kütusekulus, kui varuosade hindandes ja väliselt ei tee keegi suurt vahet, mis mootoriga autoga te sõidate. Peaasi, et auto oleks võimalikult ilus, hea varustusega ning korralik. Auto korrasolekut on ka palju lihtsam tagada, mida lihtsamini see on ehitatud.
Kupeehuvilistele noortele soovitan siiralt näiteks Mercedes 300 CE asemel valida 230 CE, mis käivitub suure tõenäosusega paremini, sõidab vaiksemalt ja on palju odavam pidada. Samuti on E36 kupeekerega BMW-sid tehtud väikese mootoriga ja seegi on igati hea valik.
Lihtsalt paar näidet.
2. Mudel ei tohi väga kiiresti roostetada
Miks nii? Põhjus väga lihtne. Kui teostada igal aastal autole 3 000 kr eest värviparandusi, on igakuiseks kuluks värvimisele 250 krooni. See on rohkem kui kulub tavaliselt liikluskindlustusele. Odavamalt värviparandusi tehes võib aga olla kindel, et auto ei täida peagi ühtki esindusfunktsiooni ning pikemas perspektiivis on mõttetu sellega ülevaatuspunkte külastada. Seega on mõistlik omada autot, mida ei pea igal aastal värvima.
Minu soovitused rooste vältimiseks tänase seisuga on hoiduda järgmistest mudelitest (kindlasti ei ole siin kirjas kõik halvad näited, lihtsalt mõned nendest): Ford Escort, Ford Scorpio, Nissan Sunny, Opel Astra. Positiivsetest näidetest võib välja tuua Audi 80 või Audi 100, aga ka VW Passat’i. VW Golfi, 3-seeria BMW või ükskõik millise Mercedese valimisel peaks kere seisukorda hoolikalt uurima, kuid üldiselt korraliku isendi leidmisel rooste nende autode puhul kiiresti ei progresseeru. Kaarega tasub rooste mõistes mööda käia kõigist selle hinnaklassi autodest, mis on imporditud Taanist või Rootsist. See kehtib tegelikult ka Eestis sõitnud autode kohta, kuid Eestis sõitnud autosid peab üldse väga kriitiliselt valima.
3. Auto olgu nii väike kui võimalik, aga nii suur kui vajalik
On täiesti selge, et iga lisasentimeeter autos tähendab lisakulusid. Mida suurem auto, seda suuremad on tema hoolduskulud, seda rohkem võtab ta kütust ning seda kallimad on tema varuosad. On targem valida väike, aga korralik auto, selle asemel, et valida suurem, aga vigadega auto. Sõidunauding vigasest masinast jääb alati alla väikesest kvaliteetautost saadavale. Korralikku autot on lihtsam hallata ja selle väärtus säilib hästi. Pealegi on suurte autode läbisõidud ka enamasti suuremad ja odavaid autosid valides ei ole see tehnilise seisukorra mõjutajana väheoluline aspekt.
Ei maksa unustada näiteks sedagi, et kui teil otseselt pole tarvis mahtuniversaali või maasturit, siis on väga mõttetu kulutada palju rohkem enda aega selle pesemisele ja puhastamisele või lasta seda iga kord väikesest autost kallimalt pesta ja puhastada. Kas leitud lisasentimeetrid tasuvad veel sel juhul ära, või tuleks odavam aegajalt järelkäru rentida?
Kindel on see, et auto headust ei mõõdeta joonlauaga.
4. Kaubanduslik välimus on sama oluline kui tehniline seisukord
Odavat autot otsides ei tohi mingil juhul teha seda viga, et hinna paika saamiseks valite ilusa värvi asemel valge või originaalkorras auto asemel valet värvi või isearetatud detailidega auto. Autot ostes tuleb alati mõelda selle müügile ja see ei ole nali või sõnakõlks. On kindel põhjus, miks valgeid autosid 10 000 krooni odavamalt müüakse ja miks tuunitud autod samuti kümneid tuhandeid kroone originaalseisukorras autodest odavamalt müügis seisavad. Neid ei taha keegi osta. Seega, kui teil ei ole plaani viia auto pärast kasutamist vanametalli, kulutate hiljem sellise auto müümiseks samuti palju aega ja raha kuulutusteportaali arvete, komisjonimüügiplatsi seisutasude, autopesude jms näol, et õnnetust versioonist jälle lahti saada. Targem on seda algusest peale vältida.
Erinev libedusaste.
Samuti ei tohiks mingil juhul osta laineliste ja kokkusobimatute keredetailidega autot. Paljud inimesed ei oska auto puhul näha konkreetseid kereprobleeme, kuid auto peale vaadates on enamasti esimese pilguga võimalik aru saada, kas tegemist on sirge ja sileda sõiduki või odavalt ja ebakvaliteetselt remonditud, kuigi kiiskava värvkattega masinaga. Automüüjad kasutavad sageli korralike masinate puhul väljendit “libe auto”, mis ei tähenda pelgalt seda, et tegemist on äsja poleeritud autoga, vaid viitab kere ja värvkatte korrasolekule. Hästi kokku istuv auto tundub silmale “libedam” kui irvitavate detailidega ja laines sõiduriist.
Korraliku ja monoliitsena mõjuva kere müüvat jõudu ei tohi alahinnata, sest isegi väga ebakompetentsed ostjad valivad sageli just selle libedama variandi, kuigi te võite neile rääkida, et olete just oma 20 000 krooni maksnud auto tehnika korrashoiu tagamiseks kulutanud 5 000 krooni (veerand auto hinnast). Lõpuks tähendab see teile ikkagi odavamat müügihinda.
5. Hoidu tuuningust ja ümberehitustest
Tuunitud ja modifitseeritud auto pidamine on alati kallim, sest:
– Standardvaruosad võivad autole mitte sobida ja sarnaste keredetailide leidmine võib olla võimatu.
– Tuunitud keredetailidega auto tehnika võib samuti olla modifitseeritud ja isetehtud asjad on tavaliselt kordades vähem vastupidavad kui autotootja poolt valmistatud originaallahendused. Seega, kui te ei taha tänu muudetud mootorielektroonikale või mehaanikale lõpetada põlenud kolbidega või kulunud mootoriga autot omades, kõndige kaarega mööda isegi autodest, millel on lakitud tagatuled või lisatud isetehtud spoilereid. Sellise auto omanik võib olla modifitseerinud ka asju, mida silmaga ei näe.
– Kulub palju aega ja raha, enne kui tuunitud ja modifitseeritud autost hiljem lahti saada õnnestub ja autode komisjonimüügikauplused ei taha seda isegi vahetusautona.
Levinud võte autoomanike seas on lisaks tuuningule ka auto ümberehitamine selliselt, et see tunduks mudeliuuenduse järgse mudelina. Ka selliseid autosid üldiselt ei taheta hiljem osta ning selle asemel, et ümberehitus tänu uuemale ilmele auto hinda kergitaks, langetab ta säärase odava hinnaklassi sõiduki väärtust tavaliselt kuni poole võrra. Seega, kui soovite kindlasti autoga odavalt läbi ajada, hoiduge oma autot ümber ehitamast ja ärge soetage ka modifitseeritud autot.
6. Väldi remondivajaduse korral kalleid spetsialiste
See tundub paljude jaoks väga rumal soovitus, sest spetsialist peaks olema keegi, kes oskab väga professionaalselt ja efektiivselt auto probleemidest jagu saada, mis üldkokkuvõttes peaks olema odav ja usaldusväärne. Paraku see kaugeltki nii ei ole. Kindlasti töötab autoteenindustes väga head ja tasemel personali, kuid sellise väga hea personali tunnitasu on suur ja sellele lisandub korraliku ettevõtte üldkulu ning kasumimarginaal. Paljud tõeliselt head spetsialistid eelistavad seega töötada hoopis omal käel – enda garaažis või töökojas ning neile piisab reklaamiks taskutelefoni omamisest. Vahendid, mida kasutatakse on aga üldjoontes samad, sest ka garaažis töötavatel spetsialistidel on olemas arvutiprogrammid, seadmed ja liidesed kaasaegsete autodega suhtlemiseks.
Kui teeninduste spetsialistid on töö teostuse garantii ja varuosade müügi huvides sunnitud alati soovitama iga defektse detaili uuega asendamist, siis head spetsialistid suudavad defektse detaili ära remontida ka siis, kui tootja selle remontimist ette ei näe. Sellest tulenevalt võite autoteenindustesse viia terve varanduse ja saavutada sama tulemuse, mille teine spetsialist suudab oma oskusi targasti kasutades tagada 500 krooni eest.
Kindlasti ei maksa langeda petturite ja soss-seppade ohvriks, kes asju korda ei tee ja ikkagi raha küsivad. Selle vältimiseks tasub leida võimalikult usaldusväärsed remondimehed, kelle juures te korduvalt käia saate ja kes oma töö eest ka mingil määral vastutust on nõus võtma. Muidugi eksib aegajalt ka parim spetsialist, kuid enamasti saavad asjad ikkagi lõpuks korda. Näitena võin välja tuua, et suudan täna kindlasti säästa oma autode remondilt vähemalt 10 000 krooni aastas just tänu headele kontaktidele ja see ei ole ju üldse väike summa.
Odava auto odavalt ülalpidamiseks on kasulik, kui näiteks pere meespool ka ise autot mingil määral remontida suudab. Kui sellist võimalust ei ole ja ühtki head spetsialisti ise ei tunne, soovitan siiralt autole tekkinud suurema tehnilise mure või probleemi korral pöörduda mõne usaldusväärsena näiva kasutatud autode müüja poole. Automüüjad teavad üldjuhul täpselt, kus ja kuidas rike kõige odavamalt ja piisavalt hästi kõrvaldatud saaks, sest sellest sõltub suurel määral kasutatud autode müügiga tegelevate inimeste leib.
Samuti teavad kasutatud autode müüjad hästi autode tüüpvigasid, suudavad mõnikord kirjelduse põhjal pikemalt mõtlemata auto vigu diagnoosida ka siis, kui margiesindus seda ei suuda ning omavad palju kogemusi omal käel muidu vaid tervikuna vahetatavate tehniliste sõlmede remontimisel. Kui müüja sel juhul teie auto korda saamise eest oma teenustasu võtab, võite ikkagi olla kindel, et odavamalt te ilma õigeid inimesi tundmata asja lahendatud saanud ei oleks. Ühtlasi on automüüjad selliste probleemidega tegeldes tavaliselt vastutulelikud, sest tegemist ei ole nende enda autoga ja samas võib hästi lahendatud probleem tähendada tulevast kliendisuhet.
7. Ära osta uusi kalleid asju
Vaatamata sellele, mida räägivad teenindused ja varuosamüüjad, tasub vähegi kallimate detailide ja tarvikute puhul väga odava auto haldamisel alati otsida võrdluseks ka kasutatud, aga korralike asjade hind. Selle alla kuuluvad nii rehvid, klaasid, tuled, kui ka mehaanilised detailid. Eriti suured on hinnavahed terviksõlmede ja moodulite puhul. Näiteks võite rikki läinud starteri uuega asendamiseks maksta 3 000 krooni, aga võite selle kasutatuna osta ka 500 krooni eest. Väga odava auto mootori- või käigukastiremondi korral mõelge alati sellele, kui palju maksab lammutuskojas terve sellise auto mootor, sest väga tihti osutub remont kallimaks kui terve mootori või käigukasti ostmine.
Muidugi ei saa te kasutatud detaili näol ilmselt alati sama head asja, kui oleks kapitaalremondi läbinud või uus, kuid kas selle vahe tunnetuslik väärtus on tõesti mitmeid tuhandeid krooni? Enamasti mitte.
Rehvide puhul tasub veel eraldi välja tuua, et protekteeritud rehvid üldjuhul on juba uuena viletsamad ning peavad vähem vastu kui kasutatud margirehvid. Seega võit turvalisuses ja mugavuses muutub väga küsitavaks. Taaskord näiteid tuues, pole siinkirjutaja oma 13-aastase autoomanikustaaži jooksul veel ühtki uut rehvi ostnud. Plaanisin seda sel aastal teha, aga nüüdki veendusin, et nii rikas ma veel kahjuks ei ole.
Ühtlasi võiks teie enesetunnet teise ringi asjade ostmisel parandada teadmine, et kui ostate oma autole kasutatud detaili, ei hävitata uue detaili tootmiseks ja vana utiliseerimiseks tänu teile lausa uskumatul määral loodusressursse.
Kogu pika jutu kokkuvõtteks võib öelda, et kindlasti on odavate autode ülalpidamine väga loominguline tegevus ja olen veendunud, et paljudel on häid mõtteid ja nippe, kuidas auto peale mitte raha kulutada. Kommentaarides võime sel teemal vestlusi vabalt jätkata, sest autodest rääkimise vastu ei ole mul kunagi vähimatki.
Eile oli selline imelik päev, kus jäin töö juures toimuvale insenerigraafika koolitusele koguni paar-kolm tundi hiljaks, sest hommikupoole müüsin oma pereauto maha. Ikka Ida-Virumaale, kuhu praegusel ajal mingil põhjusel väga suur osa kasutatud autosid rändab.
Müügis oli ta võrdlemisi odavalt juba paar nädalat, sest oli näha, et see hind, millega ta eelmisel aastal ostetud sai, on tänaseks jälle pisut liiga kallis. Kiire hinnalanguse vältimiseks tuli seetõttu autost lahti saada vaatamata tõigale, et tegemist oli müümiseks liiga korraliku eksemplariga.
Hinnalanguseks tuli autol selle ajaga umbestäpselt 5 000 krooni ja kuigi ma sellega rahul ei ole, tuleb endale tuha pähe raputamiseks siiski öelda, et auto oli selgelt liiga korralik ja turuhinnaga võrreldes liiga kallilt ostetud. Hinnalangus siis selle auto puhul koos kapsaste ja kaalikatega tuli 6,1%. Parem küll kui eelmise auto puhul, aga päriselt ikka halvasti. Püüan järgmisega paremini õnnestuda, sest tegelikult pean olema võimeline pidama autot ilma hinnalanguseta. See on keeruline, aga see peab praktikas olema võimalik, kui maailm veel päris hukas ei ole.
Moment selle eesmärgi saavutamiseks on soodne, sest terve suve on võimalik ka hobiautodega liigelda, kuigi süda tilgub verd, otsides head võimalust ehk sõidukit, mida pidada üle talve ilma hinnas oluliselt kaotamata.
Mida ma otsin?
Ikka sama, mida alati. Otsin midagi, mis on piisavalt suur, aga mõistlik, hästi ehitatud, võimalikult väikeste ülalpidamiskuludega ja hoiab hästi hinda. Kvalifitseeruvad VW Passat, Audi A4 või A6 (muhhahaa, kes seda müüks) 1,9 TDI, must, hall, ilus või müüdav, hinnaklassis 55 000 kuni 90 000 krooni. Aga kogu Euroopa üldiselt otsib sedasama ja seega ma mingile imele, et paari nädalaga sobiv variant ette tuleb, ei loodaks.
Kuid suvi veel kestab ja igasugu mõtteid võib vahepeal tulla.
Aga kui kauaks, seda ma küll öelda ei julge. Nädalal 22 kasvas minu aktsiaportfelli väärtus 1,55%. Iseäranis ilus liikumine toimus neljapäeval, kui portfell 3,5% paksemaks läks, kuid mõistagi ei ole põhjust arvata, et hirmud ja kahtlused aktsiaturult kadunud oleksid.
Vastupidi – näib, et pigem on hirmud palju suuremad kui veel mõni kuu tagasi, sest eelmisest nädalast jäi selgelt meelde Äripäeva artikkel, kus spekuleeritakse, et on võimalik, et oleme tegelikult endiselt karuturul ja ise ei teagi seda. Üha uued analüütikud tulevad välja mõtetega, et üldiselt peaks majanduse taastumine tegelikult ikkagi kokku kukkuma. Paistab, nagu oleksime elanud uues mullis sulaselge kriisi ajal ja on aja küsimus, millal viimsedki illusioonid purustatakse.
Kõik see on võimalik, aga kui plaan on selge, siis taganeda pole kuhugi. Seetõttu, nagu tavaks on saanud, vaatan oma portfelli üle ja näen, et kõige rohkem odavnes nädalal 22 Arco Vara aktsia (-8,82%) ning enim tõusis Olympic Entertainment Group’i aktsia (+4,03%). Viimasel ajal on kuidagi positiivseks muutunud foon ka Tallinki suhtes ning seegi aktsia kasvas tublid 3,45%. Pärast dividendisaajate nimekirja kinnitamist on mõistagi kolinal alla tulnud Tallinna Vee hind ja möödunud nädalal langus jätkus (-6,96%).
Kui vaadata majanduse olukorda läbi kasutatud autode müüja pilgu, siis täna ütles mu vend Tanel esimest korda pärast paari aastat, et kõik on jälle normaalne ja hinnad ei lange ning pigem lähevad vaikselt üles. Mingit buumiga võrreldavat ostumöllu mõistagi ei ole, kuid autosid ikkagi jälle ostetakse ja inimestel paistab optimismi oluliselt rohkem kui eelmisel kevadel või suvel.
Loodan südamest, et see kõik on jätkusuutlik, kuid ei lähe väga hoogu ja seetõttu loodan jälle, et olen ka nädalal 23 paari protsendiga plussis. Saame näha.
Olen seda varem ka täheldanud, aga peab ütlema, et mõnedel väga harvadel juhtudel suudavad teatud tootjad mind maailmas, kus kõik asjad on mõeldud kestma garantii lõppemiseni endiselt positiivselt üllatada. Täna mõtlesin põrandale vaadates üle pooleteise aasta esimest korda, et peaks vist uued kingad ostma.
Laisa inimesena ei viitsi ma oma riiete peale eriti palju aega kulutada ja seetõttu tavaliselt ei tiiruta linnas otsides odavamaid võimalusi, vaid lähen sellesse suurde sammastega spordihalli, mis Tartu kesklinnas otse Vanemuise teatri ees asetseb (mitte ainult selle pärast, et mul selle asutuse aktsiaid on) ja ostan korraga mingi portsu särke, püksid või muud säärast vajalikku.
Sama on lugu kingadega. Kui mõistliku (klassikalise) disainiga kingi odavates riiulites ei ole, läheb käiku Force Majeure ning kingad tuleb võtta kallite riiulist, sest ei ole aktsepteeritav teise poodi sõitmine, kui on teada, et suuremaid kingapoode on üldse ainult paar erinevat ja seetõttu valik igal pool sama. Ja kuigi varem olin kindlalt veendunud, et kõik kingad üle 800 krooni on selgelt ülemakstud, pean nentima, et vist eksisin.
2008. aastal sundis elu mind ostma oma esimesed tõesti liiga kallid kingad ja pärast seda pole mul olnud üldse enam põhjust odavaid osta, sest nad lihtsalt ei lagunegi mitte kunagi ära. Lähevad lihtsalt pikapeale välimuselt kulunuks ja seetõttu tegin südame kõvaks ning ostsin 2009. aasta jaanuaris uued, mida kannan siiani (kuigi nüüd võiks jälle uued osta).
Pean tunnistama pattu, et mul ei ole eriti palju erinevaid igapäevakingi ning seetõttu käin samade kingadega igapäevaselt. Tänagi olen nendega tööl.
Ainult ilusate ilmadega vahetan needsamad igapäevatrööbad heledate või pruunide vastu, kuid vihmas, poris, lumes ja lopas on alati ainult üks valik musti kingi, sest saapad vms kangem kraam puuduvad minu kapist üldse. Seega on arvestades läbitud kilomeetreid kallite kingade vastupidavus lihtsalt hämmastav. Mugavusest rääkimata, aga see on väga subjektiivne aspekt.
Kui varasemalt tuli 800-kroonised jalatsid sisuliselt iga 6 kuu tagant välja vahetada (sest garantii sai läbi ja tallad kukkusid alt), siis nüüd ei ole mul enam üldse objektiivseid põhjuseid kingade asendamiseks, mistõttu on ilmselt olemas kallitel kingadel isegi väga reaalne tasuvus.
1,5 aasta jooksul kulutaksin muidu 3 paari 800-krooniseid jalatseid, mis teeks kuluks 2 400 krooni. Korralikud, väidetavalt Saksamaal valmistatud kingad aga ei maksagi nii palju.
Nüüd ootaks sellist kvaliteeti veel ka kallitelt autodelt. Siis võiks juba maailmaga peaaegu rahule jääda.
Nimelt otsustasin mõni aeg tagasi, et teen ka oma lapsele väärtpaberikonto, millele hakkaksime koos pojaga regulaarselt soetama aktsiaid, mis on on noteeritud Tallinna või mõnel teisel Baltikumi börsil. Raha tal on ja miks seda siis niisama pangakontol või rahakotis hoida. Samuti aitab raha aktsiatesse paigutamine rumalaid tarbimiskiusatusi vältida.
Paraku loen nüüd, et kui ma millestki valesti aru ei saa, tehakse selline mõistlik toimetamine sisuliselt võimatuks. Kui artiklis kirjeldatud kord uues perekonnaseaduses tõele vastab, ei näe ma laisa inimesena võimalust taotleda kohtult luba oma lapsega meeldivalt õhtuti koos rahaasju õppida.
See omakorda tähendab, et sisuliselt jääb mul ära võimalus panna oma last rahast huvituma nii nagu sellest huvituma peaks. Raha ei ole ju mõeldud olema sukasäärde kogutav materjal või pelgalt raske tööga teenitav ja tarbimiseks kasutatav vahend. Raha mõte rahast huvituva inimese jaoks peaks ennekõike olema, et see on vahend raha teenimiseks. Tegemist on kapitalismi alustalaga.
Huvi raha vastu ei teki kellegi teise raha lugedes. Minu lapse jaoks (ja ka minu enda jaoks) poleks kaugeltki nii huvitav ja motiveeriv, kui “mõtteline osa” kellegi teise (nt lapsevanema) portfellist kuulub temale ning tehinguid teostab puhtalt see keegi teine. Minu laps tahab oma raha ise lugeda, nähes oma nime selle kõrval ning teostada ise kõik oma rahaga seotud tehingud, tunda riski ja joovastuda võitudest.
Muidugi ma saan lapsevanemana aidata oma lapsel kasvada, näidates häid infoallikaid ja aidates infot analüüsida, kuid lõpuks on analüüside tulemusel alati tarvis teha otsused ja konkreetsed tehingud.
Ma tahaks küll näha seadust, mis seda võimaldab ja isegi soodustab. Võibolla saab alaealine uue seaduse valguses ise oma väärtpaberikontol rahulikult “möllata”?!
Aga vaevalt, sest seda ilmselt ei luba jälle teised seadused. Täna ju laps ise oma väärtpabereid osta-müüa ei saa. Sellise võimaluse harivat mõju ei maksa aga kindlasti alahinnata ja seetõttu ajab mind äramainitud Eesti Vabariigi seadusloome keerdkäik uue perekonnaseaduse näol lihtsalt väga närvi.
Lapsevanema roll lapse väärtpaberikonto haldamise juures võiks pigem olla selles, et õpetada ja suunata last vältimaks rängemaid vigu, kuid osaliselt õpitakse ka läbi vigade. Laste kaitsmisega võib minna liiale ja praegu paistab küll, et seda on tehtud. Paraku muudetakse sellega lapsi järjest võimetumaks ise oma tulevikku kujundada ning suunatakse neid juba ette raskele palga- ja laenuorjusele.
Ja nii jäävad meie lastel sajad või tuhanded kroonid investeerimata, kümned või sajad tuhanded teenimata ja näib, et kõik see on kasulik ainult nendele isikutele või institutsioonidele, kelle jaoks ongi parem, kui inimesed rahast suurt midagi ei tea, sest rumalaid on lihtne juhtida ja ära kasutada.
Kuid olgem mureta, me mõtleme midagi välja. Kui tarvis, teeme emmele või issile eraldi sellise väärtpaberikonto, mis ongi päris lapse oma konto, millel tema ise oma raha jälgib, kogub ja kasvatab ja nimetame kõik tabelid ikkagi lapse nimega. Ainus kurb asi on see, et kui lapse väärtpaberikonto kuulukski temale, siis vanema nimel registreeritud konto tuleb lapsele pärandada. Kui nii, siis nii.
Selle uudise valguses lähen veel täna ja teen lapsele “kellegi teise nimel” uue konto. Lihtsalt jonnist, sest muidu oleks veel viivitanud ja õiget hetke oodanud.
Juhhei selles mõttes, et vahepeal oli mu portfelli väärtus tänu tagasilöökidele isegi korraks tagasi jaanuaris. Viimasel kahel nädalal on toimunud sellist lammutamist Tallinna börsil, mida ma ka oma hullemates ootustes ette näha ei osanud.
Üleelmisel nädalal langes mu portfell 8,35%, mis teeb ikka täitsa mitu tuhat krooni. Eelmise nädala teisipäeval läks veel hullemaks ja päevaga kukkus portfelli väärtus 4,6%. Edasi suund pisut paranes ja nädala 22 lõpuks olin eelmise reedega võrreldes miinuses “ainult” 1,6%.
See kõik ei ole üldse lahe ja pean tänama õnne, et mul raha otseselt tarvis ei ole, sest kui praegu oma aktsiad müüa, oleksin pisut üle kuu ajaga hävinud portfelli tipust peaaegu 15 000 krooniga. Kuid ma ei heidaks meelt, sest pikaajaliselt ei paista ettevõtted veel siiski pille kokku pakkivat ning ma arvan, et mingi taastumine peaks taaskord tulema. Ükskõik, mida teeb euro või eurotsoon tervikuna – kuni säilib Euroopa Liit ja piirkonnas rahu, on majanduskasv pikas perspektiivis vältimatu.
Lihtsalt vahekokkuvõtteks tahaks ära mainida, et seni kõige mõttetum investeering on olnud Ekspress Grupi aktsiate soetamine, sest selle ettevõtte aktsiahind on täna ligi 18% madalamal kui soetamise hetkel. Samuti ootaks põnevusega, et kas Baltika siis ikkagi läheb pankrotti ära või mis saab, sest niisugune vindumine on väga igav – sama hästi oleks võinud raha taskus kaasas kanda. Kõigi teiste investeeringutega võin seni vaatamata viimase aja probleemidele päris rahul olla.
Aga ei maailma negatiivsus minu optimismi murra. Panustan endiselt tõusule. Ma ei julge ennustada, aga loota võib ikka ning loodan, et sel nädalal olen paari protsendiga jälle plussis. Elame näeme.
Tänane pilt Eesti igapäevamajandusest on päris sarnane buumiaegsele. Automaalritel ja remondimeestel ei ole aega enne järgmist nädalat, autopesulates on järjekorrad, inimesed otsivad mootorrattaid ja 3-liitriseid suurte velgedega Audisid. Tarbijakindlus teeb uusi rekordeid ja rahvas räägib euro-ootuses kinnisvara soetamisest ja headest investeerimisvõimalustest. Sisuliselt on tärganud lootus, et kõik ongi selleks korraks jälle möödas ja kihutame tõusujoones hea elu poole edasi.
Kuid mida me tegelikult mõned kuud ette vaadates näeme ja kuidas üldse tulevikku vaadata?
Kõige lihtsam on visata pilk börsiliikumistele, sest see toimub peaaegu alati umbes pool aastat enne mõjusid reaalmajandusele. Julgemad kinnitavad rihmad ja mida nad näevad?
Vahepeal jõudsaks kiskunud majanduskasv on viimastel nädalatel väga tõsiseid hoope saanud ja börsiindeks OMX Tallinn on langenud 01. maist alates ligi 11% ning pole näha, et õnn pöörduks, sest tänane börsipäev on üle väga pika aja ikka eriti kole.
See kõik on mõistetav. Finantskraanid keeratakse konservatiivsete rahapoliitikate ja uute maksude abil kinni, investorid on juba paanikas, riigid on veel majanduskriisist kõrvuni võlgades ja majandus nõrk nagu 90-aastane vanamemm. Usk igasugustesse abipakettidesse on samuti raugemas, sest kui riigid ennast päästa ei suuda, ei suuda nad aidata ka teisi. Nõiaring. Ja vahepeal saabunud usk helgesse tulevikku on lõplikult kadumas. Majandus on väga haige.
Tänast börsipäeva vaadates paistab, et talv 2010-2011 ei tule reaalmajanduses kergem kui eelmine ja seega tuleb nautida kätte jõudnud kevadet ja buumiaega veel nii kaua kui on võimalik, sest praegu on meie igapäevaelus kohe-kohe käes hetk Tallinna börsilt 2010 jaanuarist ja veebruarist ning enam paremaks ei lähe päris pikal ajal.
Õnneks on kogu krempli kokkuvarisemise ajastus selles mõttes hea, et ilmselt õnnestub selles valguses Eestil ka 2010. aastal inflatsioonikriteerium eurotsooniga ühinemiseks täita, sest paistab, et vahepealne elu paremaks muutumine oli väga näiline ja peagi võime hakata jälle oma joovastuse ja õnnehetkel ära müüdud 1,9 TDI mootoriga Volkswageneid tagasi tahtma.
Lõuna- ja Põhja-Korea vahel on jätkuvalt pingeid. EL riigid purelevad Kreeka ja teiste PIGS riikide tõttu ja USA-st tuli üllatavalt negatiivseid töötuse numbreid. Ma oleksin väga imestunud, kui see ei kõik lõpuks ikkagi relvastatud konfliktideni ja kolmanda maailmasõjani ei viiks, sest sõdade taga on ju alati ainult majandus, huvigrupid ja võimalused.
Õnneks olen ka varem enamasti eksinud. Loodan siiralt, et eksin ka seekord ja käesolevad tagasilöögid on ainult ajutised ning tegelikult jätkub ikkagi vaikne majanduse taastumine.
Paar viimast nädalat on minu aktsiaportfellis olnud rahulikud ja seetõttu pole viitsinud kogu aeg olukorda isegi jälgida. Teen seda tagant järele siiski. Nädalal 23 langus 1,8%, suurimaks kukkujaks 3,1%-ga Olympic ja ainsaks tõusjaks Arco (+1,53%).
Täiesti kindel on, et sõltumata margist või mudelist kõik autod lagunevad ning peamine vahe tuleb sisse vaid varuosade hinnast. Selleks, et odavat autot väga odavalt pidada, peavad tema varuosade hinnad olema samuti väga odavad. 
On täiesti selge, et iga lisasentimeeter autos tähendab lisakulusid. Mida suurem auto, seda suuremad on tema hoolduskulud, seda rohkem võtab ta kütust ning seda kallimad on tema varuosad. On targem valida väike, aga korralik auto, selle asemel, et valida suurem, aga vigadega auto. Sõidunauding vigasest masinast jääb alati alla väikesest kvaliteetautost saadavale. Korralikku autot on lihtsam hallata ja selle väärtus säilib hästi. Pealegi on suurte autode läbisõidud ka enamasti suuremad ja odavaid autosid valides ei ole see tehnilise seisukorra mõjutajana väheoluline aspekt.
See tundub paljude jaoks väga rumal soovitus, sest spetsialist peaks olema keegi, kes oskab väga professionaalselt ja efektiivselt auto probleemidest jagu saada, mis üldkokkuvõttes peaks olema odav ja usaldusväärne. Paraku see kaugeltki nii ei ole. Kindlasti töötab autoteenindustes väga head ja tasemel personali, kuid sellise väga hea personali tunnitasu on suur ja sellele lisandub korraliku ettevõtte üldkulu ning kasumimarginaal. Paljud tõeliselt head spetsialistid eelistavad seega töötada hoopis omal käel – enda garaažis või töökojas ning neile piisab reklaamiks taskutelefoni omamisest. Vahendid, mida kasutatakse on aga üldjoontes samad, sest ka garaažis töötavatel spetsialistidel on olemas arvutiprogrammid, seadmed ja liidesed kaasaegsete autodega suhtlemiseks.
Vaatamata sellele, mida räägivad teenindused ja varuosamüüjad, tasub vähegi kallimate detailide ja tarvikute puhul väga odava auto haldamisel alati otsida võrdluseks ka kasutatud, aga korralike asjade hind. Selle alla kuuluvad nii rehvid, klaasid, tuled, kui ka mehaanilised detailid. Eriti suured on hinnavahed terviksõlmede ja moodulite puhul. Näiteks võite rikki läinud starteri uuega asendamiseks maksta 3 000 krooni, aga võite selle kasutatuna osta ka 500 krooni eest. Väga odava auto mootori- või käigukastiremondi korral mõelge alati sellele, kui palju maksab lammutuskojas terve sellise auto mootor, sest väga tihti osutub remont kallimaks kui terve mootori või käigukasti ostmine.
Aga kui kauaks, seda ma küll öelda ei julge. Nädalal 22 kasvas minu aktsiaportfelli väärtus 
Olen seda varem ka täheldanud, aga peab ütlema, et mõnedel väga harvadel juhtudel suudavad teatud tootjad mind maailmas, kus kõik asjad on mõeldud kestma garantii lõppemiseni endiselt positiivselt üllatada. Täna mõtlesin põrandale vaadates üle pooleteise aasta esimest korda, et peaks vist uued kingad ostma.
On väga hämmastav, mida minu silmad siit loevad: 
Juhhei selles mõttes, et vahepeal oli mu portfelli väärtus tänu tagasilöökidele isegi korraks tagasi jaanuaris. Viimasel kahel nädalal on toimunud sellist lammutamist Tallinna börsil, mida ma ka oma hullemates ootustes ette näha ei osanud.
Tänane pilt Eesti igapäevamajandusest on päris sarnane buumiaegsele. Automaalritel ja remondimeestel ei ole aega enne järgmist nädalat, autopesulates on järjekorrad, inimesed otsivad mootorrattaid ja 3-liitriseid suurte velgedega Audisid. Tarbijakindlus teeb uusi rekordeid ja rahvas räägib euro-ootuses kinnisvara soetamisest ja headest investeerimisvõimalustest. Sisuliselt on tärganud lootus, et kõik ongi selleks korraks jälle möödas ja kihutame tõusujoones hea elu poole edasi.